Vabadust ei saa keelata ära!

IMG_20180813_105847_352

Tegin kõigile “järjekordne viimane päev Eestis” puhul kooki. Aga päris jooksuga ei tarvitse siiski tulla, see hakkab otsa lõppema. Vaevu säästsin paar viimast tükki poja tarvis, kelle täna alles maalt kätte saan.

Ja täitsa mures tegelikult. Panin traditsioonilise vanaema “vaatan, mis kapis hakkab hapuks minema” retsepti järgi hapukoort ja muna ja võid ja jahu ja kõiki marju, mis maalt kaasa on antud.

Aga see va kook ei läinud kõrbema…

Jaa-jaaa-jaaa-jaaaaah…vastan etteruttavalt…isegi paberit pole sees.

Võiks ju siis arvata, et vähemalt tooreks ikka jäi. Et muna alles kallerdub sees või midagi. Ei! Mitte midagi!

Et ma ei teagi nüüd, kuidas laps uskuma peaks jääma, et ema teda nii ootas ja ise koogi küpsetas? Et mida küll valesti sai tehtud?

Aga pikka juttu ei tulegi. Väga äge oli teiega siin! Aitäh, kes viitsisid trehvata ja minuga udujutte ajada 🙂 Väga nauditav.

Ja Ellu ning Jürka laulavad siis minu ja mu ahju suhtekeerisest. Vette koos hüppamise koht on muidugi väike illustratiivne liialdus, aga killud tõid siis nähtavasti lõpuks pildiloleva õnne 🙂

Õnneks mees mul liiga armukade, et Kuningriigis ahju mulle ligi laseks :)) Nii et mõnda aega puhast vabadust 👄👄👄

 

Eesti naiste ilu

IMG_20180812_153852_678

 

Kallimale

20180512_140643

Foto: erakogu

 

Sa oled praegu Viinis. Imeilusate hoonete keskel. Aitäh kõigi nende fotode ja videokõne elamuste eest!

Ja mina vahelduseks Eesti rohutirtsude ja mustsõstrapõõsaste, vana kuivanud jõekääru, jääkülmade randade ja erkordselt lämbe õhusoojuse vahel, mis meid kõiki siin pahviks on löönud…

Olen olnud siin nende hingede lähedal, kelle lähedust võib nautida kahtlemata. Kes on mulle inimestena inspiratsiooniks ja võlukübarateks. Kellede juurest lahkud hea meele ja kerge südame ja naernuna. Ja ega nendega päris lahku ei lähe kunagi.

Vaadanud ringi, kuulanud kakao, rabarberimahla, smuutiralli ja mõõduka veini kõrvale vahepeal juhtunud lugusid ja punktist a beesse liikudes palju autoraadiot.

Aga Sina oled siiski kõige lähemal. Ka siinsete kääksuvate väravate, metsalõhna, ritsikalaulu, suitsuahju salapära ja nõgesepuhmaste kaugusel. Kõigist täiskasvanud inimestest ja kõigest ja kogu aeg oled sa lähim. Ka siis kui me ei saa puudutada. Kuidas Sa seda teed?

Ma mõtlen siis, kui Sa just ei helista või ei võta videokõnet, mida sa ka teed palju… Kuidas Sa hoiad mind nendelt distantsidelt ja kuidas sa paned mind tahtma ennast hoida? Ma mõtlen siis, kui me kaamera kaudu lapsi närvi ajades teineteisega ei tantsi ja sa mulle ei laula parasjagu ( 😄 )?

Võib-olla, kuna Sul on nii sumepõhjane hääl? Hääl, mis ei ütle asju niisama. Sõnad, mida saab alati (liialdamata) usaldada. Võib olla on see just see, miks sa tundud mulle nii erakordne mitte ainult mehe, vaid inimesena.

Ma armastan seda ka, kui Sa küsid, et mida ma teen. Ja ma vastan, et kirjutan. Sina, et millest? Mina, et mitte millestki 😀 Ja siis sa võid 90 minutit rääkida, kuidas mitte millestki kirjutamine võib lõppude lõpuks olulisema tähenduse saada, kui millestki kirjutamine. Ja kuidas Sa mind hea meelega “mitte millegi” kirjutamisel ei segaks. Aga, et sa siiski tunned, et mehe kohus on naist aeg-ajalt segada. Sest muidu võib viimane  rumala peaga veel “millestki” kirjutama hakata. 😄

Ja ma armastan seda, kuidas sa pead ennast juuuuuuube targaks. Maru naljakas.

Ja ma su tarkust igatpidi proovile panen, selle üle igas asendis naerdes… ja lõpuks…

Kui tuleb välja (nagu ikka) et sul oli õigus ja mul pole oma silmi kuhugi peita… ja ma ju näen ju küll, kui väga sa tahad öelda “ma ju ütlesin” – siis sa ei ütle seda. See paneb mind sinust hoolima. Sest ma tunnen, kui väga sa hoolid.

Ja kui sa minuga rõõmustad. Ma armastan seda nii väga. Inimesed ütlevad sageli, et kui sul on raske või sul pole enam midagi teistele anda, siis selgub, kes on su tõelised sõbrad. Õppisin, et inimestel on teinekord hoopis kuidagi raske sinuga koos rõõmustada. Ja ka täiesti arusaadavatel põhjustel. Aga Sina suudad kuidagi… olla minuga samal lainel…kaasa elada ja kaasa tunda. Või siis  mind mingilt ebavajalikult sageduselt tagasi õigele levelile viia. Eks me mõlemad tee seda. Aga see on väga väärtuslik omadus ja “mind connection”, mida ei leidu nii naljalt.

Sestap ma armastan Sind.

Muidugi ma armastan Sind nende kleitide pärast ka, mis Sa Viinis mulle juba kottidesse pakkisid 🙈 Aga natuke rohkem ikkagi sellepärast, et Sina oled Sina. Ja ma kaitsen ja teen kõik selleks, et keegi Sind kunagi ära ei lõhuks.

Sa oled hea. Ja lubad teistel hea olla. Ja see headus Sinuga ei tundu kunagi moosine või tüütu. See on vabadus. See langetab “wannabe cool ja übersarkastiliselt nutikas” maskid ka nendelt, kes seda proovinud on 😂 Ja laseb inimestel enda tõelisele minale lähemale jõuda ka seltskonnas viibides.

Sa armastad mind, oled avatud, armastad mu lapsi ja mis kõige tähtsam…mina suudan Sind “agadeta” ja kahtlusteta armastada. See ei ole üldse nii lihtne, täita süda tervenisti armastuse, mitte hirmuega. See ei ole tulnud kergelt. Ainult Sinuga on see järjest lihtsam.

Kõiki ülejäänud põhjuseid, miks ma Sind armastan, pole tarvis kirja panna. Ega eelnevatki polnud tarvis just, aga ma loodan, et kui see nõel praeguse momendiga “maasse torgata” ja me näiteks selle kokkamisteemaga oleme vanast peast teineteisel juuksekarvad välja kiskunud ja üksteist hinge põhjani ära tüüdanud, siis ei lähe mul toidusõja käigus kunagi meelest, miks ma Sind armastan. 💕

Varsti kodus näeme. Seal ei jää “mammale” musutamisega vahele 😄

 

 

 

 

Olles õrnad

IMG_20180719_221704_866

Meil on oma pisikeses maailmas, siis kui põsk on vastu põske ja jalad ümber teineteise keritud (ka kui juhtume kaugel viibima ja peame telefone kasutama, siis see tunne on ikkagi meiega kaasas) palju jutuajamisi.

Kõige mõnusamad hetked üldse.

Need ei pea toimuma alati kahekesi, mõnikord hüppab mõni laps läbi ja annab meie mõtetele oma huvitava vaatenurga. Aga…

…mis neid hetki kõiki ühendab, on õrnus ja avatus. Ja väga sageli ütleb mu kalju mulle siis, et sa oled hoopis teistsugune kui siis, kui sa tööd teed või muid asjaajamisi ringi reguleerid.

Me oleme mõlemad seda meelt, et ükski inimene pole siia ilma tulnud lihtsalt valmisproduktina. Meil on elutoas isegi üks hallil taustal valge kiri, mille mees juhtumisi juba varem, kui meile siis nö üllatust ette valmistas, kuskilt üles korjanud oli, et “elu ei ole iseenda leidmine, vaid iseenda loomine” (või midagi umbes säherdust). Igal inimesel on oma kindlad isikuomadused, mida tuleks siis võtta kui kingitust. Kuid kuidas seda kingitust kasutada, sõltub juba inimese sisemisest jõust ja mõtteavarusest. Seda jõudu ja avarust vähendab või suurendab väga sageli meid ümbritsev keskkond. Ja kui peaks olema igatsus midagi muuta, siis enne, kui ei muuda keskkonda, ei muutu midagi.

Minu mees ütles täna väga ilusti: kui kõik mehed oleksid piisavalt kaljud, siis saaksid naised palju rohkem südant kuulata ning palju õrnemad olla.

Ja korraga ma mõtlesin…et mul on sõbranna. Ta on imeilus, laps on juba suur, ilus kodu…suurepärane naine. Olen alati mõelnud, et isegi, kui tal on elus nõrgemad momendid, ma ei mäleta teda kunagi teistele midagi halvasti ütlemas või muid inimlikke ebameeldivusi korda saatmas. Ja alles mu mehe sõnad tõid sellele justkui selgituse…

Tõepoolest. Ta on alati õrn ja avatud. Isegi kui ta asju ajab. Isegi kui mõne asjaga veab, aga viltu. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb…tõesti 🙂 Aga on, mille poole püüelda.

Õrnuse kohta on nii vähe laule. Kui neis sisaldub ka sõna “õrnus”, ei räägi need sootuks sellest. Aga te vist, tüdrukud, kõik mäletate lapsepõlvest seda lugu…💏

 

 

Nalja sabani!

person-looking-searching-clean

Foto: https://www.pexels.com/photo/person-looking-searching-clean-2371/

Nii, ütlen kohe ära, et häid uudiseid mul ei ole! 😀 

Üks oli. See, et rootsi keeles on null käänet. Aga kuna praktikas teeb see kõik veel keerulisemaks, siis on see lihtsalt platseebouudis. (Kui Belgia võidaks, siis oleks Horvaatial hiljem suuremad võimalused, aga see pole vist ka uudis…veel.)

Igatahes juhtus siis see, mida ma ammu kartsin. Mind visati köögist välja 😀

Täiesti akna alla õue kohe. Tegin väljast kööki isegi pildi, aga ei hakka seda postitama, sest köögi turvaosakond naerab sel nõnna laialt, et kogemata võib jäädagi mulje, et meil on siin mingi ilgelt lõbus pereidüll ainult. No ei ole no!

Ma mingi hetk tegin teise riiki kolinute tüüpvea ja hakkasin Rootsis Eesti toidukultuuri tutvustama vist veidi liiga suure hooga. Täiesti kenasid kodutoite tegin, hakklihakastet ja peedi-küüslaugu salatit ning sadat muud sakuskavaagnat. Vanaema oleks uhke olnud, ma arvan.

Hungern är bästa kryddan (kõige maitsvamaks muudab toidu nälg) ehk eesti keeles siis: nälg on kõige parem kokk no. Ja nii ma suures näljas jätkasin järjest julgemalt isegi vorstikastme ja kartulisalati ja pannakatega, muidugi.

Kuni ühtäkki märkasin mingi päev, et millegipärast mingeid korrapäraseid rõõmuhõikeid kuskilt söögilaua avarustest vastu ei kajanud (no kui mu enda omad va). Ainult mu isiklikud kaks eestlast küsisid aina juurde midagi. Hästi kasvatatud inimezed, peaks mainima!

Köögi turvaosakond vaatas lapsi haledal pilgul ja arvas, et kõrbenud sibul ON hea toidu juures mingi argument, kuigi mitte positiivne, ning kiitis vaeste laste kulinaariaalast kohanemisvõimet.

Ja siis pika nurumise peale tuli välja, et ei ole nii, et iga toidu peale kirtsutatakse nina ja miski ei maitse. Et pannakad ja kartulisalat on ikka megahead! Viimane pidavat isegi meelepärasem olema kui Karl Gustavi järeltulijate oma siin. Kuni hetkeni…

…no ma kunagi kuulsin (olen ju rääkinud, et kuigi mulle eriti kokata ei meeldi, siis mingid meistrivõistlused kokanduses, mida mainstream meedia üle kannab, on küll pinget tekitavad spordialad 🙂 , no ja ju ma sealt siis kuulsin…või nägin unes või midagi) et igas soolases toidus peaks üliterake suhkrut ja magusas siis vastupidiselt soola olema. Ja ma olen seda normaalsuse piires kohusetundlikult praktiseerinud. Ainult et rafineeritud suhkru asemel kasutan pärismett no. Ma pole lihtsalt seda varem ruuporiga üle köögi raporteerinud. No ja kui turvaosakond avastas, alguses kahtlustades meepurgi välkumist rohelise salati kohal, et ma tõepoolest ja päriselt kasutan mett ka kartulisalatis, siis see nägu no…

…ma vaatasin vastu, et kas astusin koraani peale või midagi?…miks ma seda peaksin tegema?… Mulle koraan täiega meeldib! Ma avastasin sealt igast huvitavaid tähe-numbrikombinatsioone ja lingvistilist teadust…(aga no see vist kalduks teemast kõrvale nüüd).

Ja siis ma selle köögiveto saingi. Igal juhul kasutasin ma hiljem mehe palvel McDonaldsi poole sõites esimest korda millegi tellimisel pikemat täislauset. Tellimus sisaldas ka sõna “smuuti”. Mina ei tea, kuidas see ekstra S sinna lausesse sattus, igal juhul ei naeratanud teenindaja ja mees kõrvalistmel mitte imeilusa päikese loojangu ja kajakakisa peale, vaid selle peale, et ma olevat küsinud “kahte mustust”.

Tundsin end kui “nu har du skitit i det blå skåpet!” (nüüd on sul sitt sinises kapis) ehk eesti keeles “nüüd oled ennast natuke narriks teinud”. Aga mitte kauaks.

See va mees oli eriti õnnelik, sest see puhtuse teema hakkab mind juba täiesti hulluks ajama. Ja käsi südamel, ma olen ületanud kõikide friikpuhtusvondervumenite võimed oma meelest…aga kui…

…no ainuke mäng, mida ma tõesti ootasin…

see kui Rootsi inglastelt kotti sai…

…ma peaaegu ostsin tervele perele kollased särgid ära, saate aru!…

(kuigi olgem ausad, mitte kumbagi mäng erilist elevust ei tekitanud, et need 2 väravat, mis saadi, oli nagu mingi õhku kinni jäänud üllatusmoment ilma uaaauuu-ta…nigu vutikonservi avamine…et näe, on jah sokkerisprotid karbis…aga mingit ägedat süldipidu kokkuvõtvat võileiba keegi ei kavatsenudki tegema hakata lõpuni välja)…keset mängu avastas mees, et meil on täna pesuruumi appointment ju.

 

???????????????????

Ja siis veel kord:

????????????????????????????

Vaatasin teda kui pidalitõbist…tegelikult ma ikkagi haiget ja kannatavat inimest nii lõikava pilguga ei vaataks…aga see on võimatu…seda ei anna seletada…Ja kui me tavaliselt toimetame koos, siis ta nagu ei kavatsenudki oma kutsusilmi telekalt ise tõsta.

Mida ta ei oodanud oli see, et ma tõesti saba lehvides läksin ka siis pesuruumi hoopis, samal ajal kui teistel mängust midagi oodata…ei olnud…ja vaadata õigupoolest mitte. No seda ta muidugi ei teadnud, et mul on salaäpp, kust ma kõiki eesti ja paljusid Eestis näidatavaid saated koht-punkt kohe kätte saan (ja vajadusel isegi järelvaatan). Kommentaatorite eurovisioonil eesti omadele 24 punkti…sest neil ei tulnud asja isiklikult võtta ja nii nad suutsid isegi pisut igavavõitu show energiat täis puhuda. Nagu yeeee! no.

No ja meil on seal pesuruumis veel ka kuivatusruum. Vaese inimese saunamõnud annab välja. Nii ma üliaeglaselt nautisin eestlaste kommentaare mängule ja riputasin juba pestu kuivama ning sortisin uut masinatesse. Megaaeglaselt. Nii mõnus hakkas, et ainuke mis puudu jäi, oli lummehüppamine. Aga mis sa ikka enne õhtut hüppad. Küll piisava mõnulemise peale lumi ise kohale sajab. Ja seal ta korraga oli, et kus sa oled, varsti hakkab Horvaatia mäng juba (mida nad siis tegelikult väga vaadata tahtsid, otsustades pragude järgi elutoapõrandas…päriselt nad hüppasid võidu puhul püsti ja värki ja puha…ja nu…oli jah natuke pingelisemaid olukordi seal, pidin minagi tunnistama/ kunagi mu mees ütles, et ta eriti ei vaata jalkat…kujutagem vaid ette, milline ta siis veel on, kui ta seda vaatama hakkab :D)…no et tule juba, kohe jõuavad külalised ja. Ütlesin, et ei saa, naabritega räägin, et sulle üllatust teha.

Ma lihtsalt teen selle ühel päeval ära. Kogun facebooki kaudu kohaliku kommuuni mustad sokid kokku ja laotan põrandale laiali. Mind juba noorena huvitasid need keemiatunnid rohkem, kus reaktsiooni tulemusena ikka tossu tõusis 🙂

Anyway. Muidu on kõik rahulik. Kahel suuremal mehel on luud haiged miskipärast. Nad oma meelest mängivad jalkat küll nii hästi ja õigesti juuuuu….

Mees isegi palus kõik toidukriitiku patud andeks mo käest ja võttis veto maha, et natuke massaaži saada.

Nii et oleme ilusad edasi 💕🌹

P.S Siin aga üks (endiselt) meie eesti lemmiklugudest. Tõenäoliselt laulis mo mees seda, kuni ma saunas mõnulesin 😉

Araabia teine nägu

20180630_154025.jpg

Sõõõõuuuuu…

Nii ma siis nüüd siin istun ja mõtlen, et kas oleks ehk parem rääkimata jätta? Sest ilmselgelt pole “araabia nägu” teema, millele ma igapäevaselt mõtlen. Minu kodud on Eestis ja Rootsis. Ja igapäevaelu keerleb siiski nende etnoste ümber. Aga minu elukaaslase päritolu on otseloomulikult suurendanud huvi ja kiindumustki araabia kultuuri ning teadmishimu religioossete maailmavaadete osas.

Tõde on, et noil päevil, kui hommikul on vaja tööle kiirustada ning õhtul millalgi jääb vaid natuke aega lastele pühendumiseks, ei jõua tavaline harilik töösääsk mujale piniseda kui väsinult voodisse. Millessegi veel süvenema hakata, küsimusi esitada ja fakte kontrollida ei jõua ja ei viitsi. Ja kui keegi üldse mingit tõde taga ajama asub, siis lähtudes mõistlikkusest peaks esimese asjana tunnistama: mingit ühistõe ruumi ei eksisteeri. On ainult erinevatest sündmustest, tavadest, lugudest tekkinud vaated, neist omakorda seisukohad ja kõik sõltub kontekstist ning sellest, kuivõrd on tõe selgitamisel jõutud teadmistesse…põhjendatud uskumistesse…süveneda ja sealt edasi faktipõhiselt käituda.

Juhtun üllatavalt helges momendis olema. Õnnelik selles mõttes, et kui minu kodus kardinad ette tõmmata, siis võib meelerahuga enesele tunnistada, et siin valitseb hoolimine, hoolitsemine, rahu, enamasti üksmeel ja kui ka mitte, siis erimeelsuste üle on kõigil võimalus vaielda ning sellel on ka tavaliselt mingi tulem. Ehk et vaidlusest muutub midagi paremuse poole.

Paljud naised ja mehed…kõikjal maailmas…kogevad midagi muud. Et kui ka pealtnäha on kõik kaunikene, muutub olukord hetkel, kui kodus kardinad ette tõmmatakse, kui keegi justkui ei näe enam. Paljude inimeste puhul me ei räägi isegi kardinatest enam, vaid sellest, kuidas kogukond väär- või kuritegusid toetab…vahel varjab. Sageli on need kogukonnad tõepoolest pealtnäha seotud religiooniga.

Araabia meie hulgas on omandanud näo. Ta ei ole nagu meie. Kuitahes hea või halb, vaene või rikas, läänelik või äsjapõgenenud- ta ei ole meie, tal on oma kasvatus ja see on üldjuhul seotud religiooni, mingite kahtlaste usukommuunide ja “sooviga” oma kultuurivaiad meie aeda lüüa. Eestlased ja rootslased on oma kommetelt ja uskumuselt üsna sarnased kogukonnad. Valdavalt ateistlikud, spirituaalsed, müstikudki ehk. Aga üht jumalat, millega kaasneb ka muu seas usk taevasse ja põrgusse…seda kohtab meie kandis harvem. Seega on araabia nägu ühel või teisel moel miski, mis võiks meie õuelt eemale hoida, sest keegi ei viitsi selle võõra häid või halbu kavatsusi testima hakata. Tule, joo kohvi ja mine oma koju tagasi. Nii mõeldakse. Ja väljendatakse. Pidevalt. Ja igal pool. Ei väljendata enamasti ainult lähemas tutvusringkonnas, sest seda saab siiski mingil määral valida ja suunata, kellega sa end ümbritsed või mitte. Lõpuni siiski mitte (tööalaselt näiteks).

Ja nii ma mõtlen, et peaks siiski rääkima. Oma mõtetetest ja kogemusest. Sest võib olla keegi tunneb, et tahab sellest lugeda. Et araabial on ka teine nägu.

Räägin, sellest, mida ma juba tunnen. Ja sellest, mida ma ei tunne-parandatagu mind ja rääkigu need, kes tunnevad. Ja ma tahan rääkida mitte kui poliitik, kes ma ju õnneks pole, ning kes seisab seal küll kõige oma superajaloo ja ette vuristavate vaadete ja popluistlike loosungite eest, tõsi, kuid kelle puhul jääb alati küsimus, kas ta mitte jüngrite (valimishäälte) tõttu fakte valikuliselt ei käitle. Nii et migratsioonipoliitikast tänagi, jube kahju, juttu ei tule. Mina ei tea, kuidas aidata inimesi ja võidelda kuritegevusega samal ajal. Aga see ei ole vast nii pahakspandav, kui fakt, et seda ei tea asutused, kes peaks seda teadma.

Ja ka mitte kui religioosne inimene ei jutusta, sest  seda ma ka ei juhtu olema. Kuigi elukaaslase tõttu on huvi ja soov religioonide osas rohkem teada saada suurenenud. Nii et minu sõna on minu isiklikud teadmised ja kogemused, ega esinda mingisugust suuremat ühist vaatepunkti.

Mis paneb rääkima? See panebki, et araabial on ka teine nägu.

Minu jaoks on see esimene. Ehk et mina näen toda nägu esimesena. Ning seejärel ülejäänut. Ja ma ei arva, et pigistan silmi kinni või käsitlen teemat vastutustundetult. Arvan vastupidist.

Kui me piltlikult astume ühest kultuuriruumist teise, siis tuleb meil, tahame või ei, arvestada väga paljude etniliste eripäradega. Enamasti me neid ei tunne, meil tuleb neid tundma õppida. Need tunduvad meile võõrad või siis meie omadega sarnased. Igal juhul…

Üheks peamiseks etniliseks erijooneks on keel. Lera Boroditsky kõneleb lühidalt ja pealiskaudselt, missugused nüansid teise keele tundmaõppimisel rolli mängima hakkavad.

Maailmas räägitakse u 7000 keelt. Ühises keeleruumis ei saada sageli rahvuskaaslase dialektistki aru, rääkimata siis sellest, et keelt tundmata ei tekiks raskusi akadeemilise keele, kantseliidi, metafooride, lingvistiliste illustratsioonide, vanasõnade, slängi, poeetiliste tekstimoonduste jms tabaval tajumisel võõrkeeles. Paljude fraaside, isegi sõnade taga on lugu, mille sisu tundmata pole võimalik teksti tajuda originaalilähedusele truuks jäädes. Lisame siia veel kahemõttelisuse, kalambuuri, huumorikeele. Kaos!

Kord palus mu klient teha tema tarvis neli värvitesti. Viimistlusmaailmas on värv siis see, millel on konsistents, nakkuvus- ja läikeomadused, lõhn jms. Visuaalselt on võimalik sama värvi muuta rahvakeeles “mitmeks erinevaks värviks”, seda siis toonides. Nii et tegelikkuses palus ta küll teha toonitesti, aga eesti keeles on tavaks toonitesti siiski värvitestiks nimetada.

Ma olin kogenud, et mõnikord näisid naisterahvad sarnaste toonide erinevust paremini tajuvat kui nende abikaasad ja meestele tundus toonivalik naise õlgadele jätta pigem kergendus. Värvitesti puhul küsisin 6 mehelt ja neljalt naiselt, mitut erinevat tooni nad tajuvad. Võin kinnitada, et toone oli neli. Kõik pastelsed ja ligilähedased: roosa, beež, kollane ja hallroheline.

5 meest kuuest tajus kahte erinevat tooni. Viimane kahtles, kas kolme või nelja. Tõsi, et ainuke selgelt eristuv toon oli roosa. Teatud valguses võis selles testis läbi põruda kes tahes. Siiski ei kahelnud ükski naine, et toone oli neli. See võis olla juhus, et toonitajuvad meesterahvad testis lihtsalt ei osalenud…või siis ka mitte. Kas keegi on kuulnud kunagi meest ütlevat “oooooo, sa tulid juuksurist ja juused täitsa teist värvi kohe, kae kaunist!”?

Never! 😀

https://www.google.se/amp/s/www.psychologytoday.com/us/blog/brain-babble/201504/when-it-comes-color-men-women-arent-seeing-eye-eye%3famp

Meestel seevastu, nagu artiklist selgub, on parem taju heleda ja tumeda tooni fikseerimisel. Et aga kes oleks võinud seda kõike arvata, eks ole. Sa ei tule selle pealegi…kui ei koge ja ei uuri.

Araabia teine nägu on tõesti kuidagi distsipliinikindlam tüüp kui tavapärane euroopa hunt. Pühendunum perele. Mingit “naised istugu köögis!” teemat ei ole. Meie puhul on isegi vastupidi, vahest nad loodavad mu sealt köögist välja saada kamba peale, aga unistagu edasi 😀 Ent pere eest peab naine hoolitsema küll. Hoolitsema, et koos laua taga süüakse ja enne seda peremehe ära ootama. Laste eest peaks pigem asju ära tegema, mis minu arust on puhas kurjus küll, jah. Lapsed peaks ikka iseseisvuse kuidagipidi saavutama mo meelest või mis? Aga see selleks. Ühesõnaga, emasid tuleb austada. Aga emadelt oodatakse ka allahindluseta emarolli täitmist. Ja araabia nägu on veendunum oma sõnades ja selles et need päriselus toimiksid. Näiteks kui araabia teine nägu kohtab elus armastust, kel on tekkinud komme liiga kergekäeliselt veini juua stressiperioodil, siis ei jäta ta enne, kui ta on saavutanud oma eesmärgi: aidata oma armastusel sellest kombest nii palju vabaneda, et sa edaspidi haaraksid veini järele harva ja selleks  sobivas olukorras. Jah, ta justkui oskab oma sõna maksma panna. Ja ma olen kindel, et tema järjekindlus on seotud religioonist tuleva pühendumisjõuga. Iga teine ateistlik mees laseks lihtsalt jalga. Araabia teine nägu vajab puhtust. Seega ta on koristamises ja pesupesemises kõva käpp. Kui naine parasjagu tööl ei käi otseselt, ja kodus puhkab, hakkaks tal endal piinlik viimaseid lasta mehel teha, kes päev otsa on tööl on bossanud. Niisiis tehakse kodutöid koos. Araabia teine nägu tahab üldse naisega koos aega veeta enam kui eurooplane. Mis on viiiird tegelikult. Ja on solvunudki, kui naine unustab end liiga pikalt kirjutama või … Sealsamas on ta siiski üldjoontes toetav ja innustav isiklikes ettevõtmistes.

Araabia teine nägu armastab romantikat, voolavat araabia, aga ka vene, rootsi, eesti muusikat ja tema sensuaalsus on muidugi maailmakuulus. Samas mingisugust moosist mudumüra ikka nii palju ei ole, kui arvatakse. Selles osas suht Eesti mees, ma ütleks. Lihtsalt lilli toob oluliselt tihedamini. Ja hoolitseb nagu isa…tõesti. Näiteks araabiakeelne sõna…vist ainus, mida iga keskmine eurooplane teab, habibi…see ei tähenda vaid mitte  “minu arm”-u…nagu me siin kõik oma tarkusest teame. Habibi on austust väljendav pöördumine kelle iganes poole. Ka meessoost sõprade. Nii et ei ole vaja araablast pedeks sõimata, kuna sina arvasid, et habibi on mullikeeles minu arm või midagi sellist ja nüüd, sa vaata sunnikut, miilustab meestega seal ja kõik puha. Oma viga, et valesti arvasid.

Araablane läänes ei pruugi päris iga päev palvetada. Nii et suht patune kuju. Aga kui ta seda siiski teeb, siis eriti krampi tõmbuma ei pea. Palvetajast eespool ei tohiks lihtsalt seista, selline huvitav tähelepanek, ja see ei kehti loomade ja laste kohta, kes sellest veel aru ei saa. Nii et kui sa mingil põhjusel pead talle just sülle ronima, siis sind kepiga surnuks ei surgita, vaid seda selgitatakse. Nu nagu sõnadega. No nagu meil Eestiski enamasti.

No me oleme selle viis minutit suutnud ka teises ruumis püsida. Ja üldiselt me enam ei pane seda tähelegi. See on araablase ja tema jumala vaheline asi.

Araablane ei hakka sulle kunagi oma usust lampi ise kõnelema. Esiteks on tal “elu ka”! Kõik visuaalis ja volüümis ei keerle islami ümber. Ja selline tavaline maailmavallutusplaanideta moslem on millegipärast veendunud, et kedagi uskuma sundida ei saa, ega tohigi. Samuti on usust välja astumisega. Tõsi, suguvõsa võib mossitada ja sinuga isegi mitte enam rääkida. Ent mingile ausurmale Koraan õigustust ei anna. Kõik, mida sina teed, on sinu ja jumala vaheline asi, ütleb araabia teine nägu. Ehk et ise teed, ise saad karistada. Kellelgi teisel…ei ühelgi teisel inimesel pole õigust Jumala tööd ära teha, karistus tuleb siis, kui sa sured ja põrgusse lähed (enamik inimestest pidavat siis esmajoones põrgusse minema) ja loodetavasti hea inimesena sealt kiiresti välja saad ning oma sammud seitsme taeva poole sead. Ja karistada olevat siis õigus ainult Jumalal. Selline olevat islamiloogika.

Muide, moslemitest ainult 15 % on araablased. Suurem osa neist redutab Lõuna-Aasias hoopis. Nii et araablane ei võrdu sõnaga moslem. Ka vastupidi mitte.

Jah. On tõsi, et 90 % moslemeist on sunnid, mingi osa šiiad ja siis seal on veel midagi. Neil on olnud ajaloolilselt konflikte ja ususõdu, tõesti. Aga tavaline tänapäeva sunni näiteks… Süürias enne, kui ta kodumaal sõda puhkes, ei pruukinud teadagi, et ta sõber kristlane või šiia on. Nad ei käinud ukse peal Vahitorne jagamas. Usk on igaühe privaatne asi ja seda üldjoontes austati.

Kas sa tead, kuidas Süüria sõda algas? Araabia kevad oli kaasa toonud esialgu rahumeelsed protestid kohalike kuningate väljavahetamiseks Tuneesias, Egiptuses, Liibanonis… Või no mis rahumeelsed… Ent süüria teismelised otsustasid seepeale teiste riikide eeskujul samuti mässata ja kirjutasid koolimaja seinale “Sina oled järgmine, doktor!” Nad kirjutasid grafiti, kujutate ette kurjategijaid!!! Meil Eestis peaks igapäev kodusõda algama sellisel juhul…Kahjuks oli aga teada, kellele hüüdnimi kuulus. Ning poisid arreteeriti ja neid piinati nii, et üks poistest maksis selle lause eest oma eluga peatselt. Mõni hiljem. Kui isad oma lapsi tagasi nõudsid, öeldi neile, et minge koju ja tehke uued. Rahvas tuli tänavatele mitte jumala poole hüüdma, vaid poiste vabadusse laskmist ja demokraatiat nõudma. Hiljem kui rahutused linnast linna laienesid ja kohalik kuningas oma armeega “hätta” jäi ning otsustas range režiimiga vanglast islamiste vabastada, et nood ta agendat toetaksid, “ei tulnud ta muidugi selle peale, et viimased ta vastu pööravad” ja endale sedavõrd liitlasi koguvad ( ja kõrvalnähuna ning lisaboonusena sõja varjus ka euroopat vallutada aega leidsid). Kust neile “armu saanutele” tegutsemiseks raha tuli? Vot seda küsitagu nüüd kõikidelt suure hingega abistajatelt… Ja loomulikult on kuningas hea. Selles ei tohi kahelda. Lihtsalt natukene süda läheb pahaks, kui keegi meil siin hakkab jorisema taas et “aga mida see Assad siis õigupoolest teinud on”. Nii kujundati asi ususõjaks. Et näidata…lahkhelid on usupõhised ning tähelepanu enda jõhkruselt mujale suunata.

Nii et küsimus, kust maniakid Euroopasse tulevad…siis osad neist nii, et neid piinatakse enne Sednayas päris jubedasti, jah. (Piinatakse sealjuures  ka neid, kes ei ole islamistid, vaid arreteeritud täiesti absurdsetel “reeturisüüdistuste” alustel…sealhulgas rasedaid naisi. See on diktatuur ja sõda. Mitte islam ja koraan.)

Nii et enne kui rääkida, et araabianägusid kasvataksegi nii…tapma ja vägistama ja piinama…

Ei. Neid ei kasvatata nii.

Ära räägi Pakistanist või Iraanist, kes olid enne normaalsed, kauni kultuuriga maad…ja islam need hävitas. Selle hävitasid kurjategijad, kes juhtumisi tundsid araabia keelt ja kel oli lihtne manipuleerida inimestega, kes araabia keelest halligi ei teadnud. Räägi, kuidas võidelda ajalootruu anastamise, diktatuuri, vägivaldsete liidrite ja neid järgivate jüngritega? Ah õige…sa ju tead, et sa ei tea, kuidas nendega võidelda! Rootsi politsei ei tea isegi, kuidas võidelda 15 aastaste kohalike pättidega. Mida me siis räägime tervetest diktatuuride või regioonide korrale kutsumisest. Ja kes seda teha saaks ülepea? Rahvas…

Naerukoht.

Süüdista siis islamit. Kõiki 1.8 miljardit moslemit korraga. Tee nende elu ebameeldivaks, kes on heatahtlikud. Kohtle pahatahtlikke ja heatahtlikke samal pulgal. Ehk sul läheb kergemaks, tõesti. Aga seejärel oled sa ka ise “kurja tegija”, kes pole elus ikka veel selgeks õppinud, mis on hea ja mis on halb. Mida siis sinult õigupoolest  oodatagi. Või milleks siis üldse inimõigused ja teiste vägivalla üle kaeblemine?

Pole ühtegi moslemi kuritegu, mille kohta on teave ja mille kohta samasugust teavet ei leia kristlaste kohta. Konservatiivid rõhuvad hirmsasti poliitilise korrektsuse lõpetamisele, et islamit kui religiooni tuleb kohelda vägivallaallikana ja tuleb lõpetada kõnelused rahumeelsest islamist. Kas pole huvitav, et neist tulihingelistest konservatiividest enamik on kristlased? Aga see selleks. Islami kasvatus on üks teema. Saudi riigi seadused teine (muide, täna tohivad seal naised ikkagi juba isegi autot juhtida, nii et kontrollida kuuldut enne levitamist on ka oluline). Sundabielude seotus Muhamediga kolmas. See on väidetavalt tõsi, et Muhamedil oli palju naisi ja ta lemmiknaine oli abielludes kõigest kuuene, ja abielu konsumeerimisel 9 või 10. Sealsamas arvatakse sinna ka teisi numbreid, kuni 19ni välja. Ent üsna tõenäoline on, et tüdruk võis olla noor…arvestades aega, kus lastega abiellumine polnud tabu veel…kahjuks. Ka kristluses… Ja paganate seas.

Muide…25 (või 27, segaduses) usa osariiki pole tänaseni abiellumisvanust seadusega reguleerinud ja usa on sund- ja lapsabielude meelispaik. Tõsi, suur osa abiellujaid on seotud krstluse, judaismi, islami, hinduismiga.

Aga tõde on, et ka normaalseid kristlasi, ehk ristasi, kes järgivad Piiblit seal öeldu põhjal, ei kasvatata nii. See kui igaüks arvab, et ta võib sõnu väänata ja see annab õiguse lapse ahistamiseks… ei anna. Ei kristlasele, moslemile, ega Eesti ateistile. Kui ma küsisin meie Eesti kristlike konservatiivide käest, miks ei tegeleta kohaliku lasteahistamise teemaga, siis vastuseks tuli, et nad pole sellega end kurssi viinud, et säherdune asi üldse olemas on. Minu teada pole teemat nende poolt kajastatud tänaseni. Miks? Samuti, miks USA ei vaevu isegi seda tegema, et ta nimetab kuriteo kuriteoks (andes välja seaduse piirata laste vägistamisi, sest ükski laps tõenäoliselt oma uue abikaasa privaatpalvetele jah ei ütleks)? Miks on vaja igas küsimuses viidata islami poole?

Ja see ei ole poliitiline korrektsus kui tavaline heausklik moslem kaitseb ennast nende eest, kes ei oska kuritegudega võidelda ning viitavad selleasemel ükskõik millise valuliku teema käsitlemisel nende usule ja raamatule.

Mina usun, lugenud natuke koraani ja küsinud seletusi (ilma seletusteta ei tohikski Koraani või Piiblit studeerida, samuti ei tohi seda igaüks õpetada, sest ilukirjanduslikku teksti on võimalik väänata kuidas iganes, eriti kui keelt ei valda ja heebrea ning araabia keelt paljud usklikud ja mitteusklikud ei valda), kuulanud inimesi, et algsed pühakirjad on heasoovlikud, elujaatavad ja mõistes lugusid ka pealtnäha “vägivaldsete” värsside osas pole need seda sugugi. Pigem on tekkinud tekstides küsimused, kas jumal lubab end teatud olukorras kaitsta vägivalla eest vägivallaga jms…no ja imelik ta oleks, kui ta ei lubaks. Aga algatada barbaarsust, kuritegu…ei. Seda pühatekstid ei luba. Mitte ühelgi moel. Ja kindel on, et need, kes kasutavad Koraani või Piiblit kuritegude õigustamiseks, sillutavad endale ikkagi kenakese “põrgutee”.

Kas sa teadsid, et araablastest kristlased kutsuvad jumalat Allahiks? Mitte seetõttu, et “need raiped ju muud ei tea,  ega näe kui oma Allahit”, vaid et allah on araabia keeles mitte nimi, vaid nimisõna, mis tähendab “jumalat”. Aga miks ta siis suure tähega kirjutatakse? Araabia keeles polegi suurt tähte. Nii et miks me kirjutame siis, oma viga.

Kas sa teadsid, et kristlastel, juutidel ja moslemitel on üks ja seesama jumal? Nende erinevused seisnevad vaid erimeelsustes prohvetite osas. Moslemid järgivad jumala õpetusi, mille sõnumineeris neile Muhhamed. Ja nad ei usu, et Jeesus oli jumala poeg, vaid lihtsalt samuti prohvet. Muus osas on Jeesuse lugu ka Koraanis kirjas, ning Muhammed Piiblis. Ka Jakobi ja Joosepi (jt) lugu on Koraani üks peatükke (12), mis on minu teise araabia isiklik lemmiklugu. Ja normaalsed usklikud, “vähem ambitsioonikad”, austavad teineteist sel lihtsal põhjusel, et muidu nad lihtsalt ei järgikski pühateksti. Ehk et nad poleks justnimelt oma raamatute põhjal õiged usklikud, kui nad ei austaks teiste usklike lugusid, mis nende enda raamatuski kirjas!

Koraanis on peatükid (114 suurat) ja salmid, millised jagunevad A) seadusteks…ehk et need ajas ei muutu ja neid tuleb järgida ning B) lood, mille sõnumit saab mõista lühikese värsi taga pikemat lugu teades ja mille puhul tuleb arvestada kirjutamise aega ja mida võib siis nö päriselu ja tänapäevaga kohandada, aga nende lugude mõte on õpetlikkus. Mitte nende järgimine. Nagu muudes muinasjuttudeski. A ja B on omavahel läbisegi, ehk et seadusi tuleb ära tunda ja tunneb neid ära järgmiselt: Koraanis algavad kõik seadused sõnadega “oo ja nemad kes usuvad”. Tarmo Markeni tõlgitud estikeelses koraanitekstis on see lause valesti tõlgitud “Oo, teie, kes hoiatust kuulda võtate!”. Nii et ei oska hinnata, kui palju tõlkevigu, ja kui sisult olulisi, seal veel võib olla. Aga siiski, tunneb selle järgi seaduse ära ning kui uurida ja täpsustada, on eestikeelsest variandist võimalik Koraanist siiski ülevaade saada.

Tegelikult ka sunnid ja šiiad pole niivõrd sektid, vaid “sunnid” tähendus on järgija, mis viitab Muhamedi viimaseks prohvetiks olemisele ja tema sõnumi järgimisele. Ja šiiad siis on nimepõhiselt lausa pooljumalaks võtnud Ali, kes olla Muhamedi õpetusi edasi viinud pärast viimase surma, ent kes olla siis tegelikult tavaline inimene. Nii et sunnid naeravad küll jah, et šiiadel on fäntäsid. Mis ajab muidugi omakorda naerma ühe korraliku ateisti või agnostiku või niisama kõrvaltvaataja (sest kas ei keerle kogu lugu justkui fäntäside ümber?).

Jumalat ei kujutata üheski raamatus, ega filmis sel lihtsal põhjusel, et keegi ei tea, kuidas ta välja näeb. Tal ei ole inimese kuju. Seega mehikesest pilve otsas jalgu kõlgutamas…sellist kujutlust luua ei saa. See, et meil selline kujund tekkinud on, näitab, kuidas juba religiooni jaoks olulises küsimuses on valearusaam laialt levinud. Paljud usklikud arvavad, et Jeesus Kristus ongi Jumal ise. Kristlikus arhitektuuris ja sisekujundudes kasutatakse skripte, maale ja skulptuure, millel kujutatud prohveteid, peamiselt küll Jeesust…meie kandis… mis on kindlasti üks valearusaama põhjuseid. Mošeedes on skulptuuride kasutamine keelatud.

Ma tunnen, et mul on alati olnud suhe mingi oma jumalaga. Kellel pole raamatut…kes ei taha, et ma temast teistele kuulutaksin. Seetõttu ei valmista ta ka kellelegi meelehärmi ega põhjusta sõdu. Jumalaga, kellegagi kes justkui juhataks edasi aeg-ajalt…  temaga suhestumine ei ole keeruline. See on pigem austuse tunne millegi suurema ees. Ja distsiplineerib selles mõttes, et keegi alati näeb su tegusid. Ja sa võtad vastutuse nii õigete kui valetegude eest.

Ka prohvetite lugude lugemine on ju nagu ikka loo lugemine. Väga paljud mõistlikud mittereligoossed inimesed on pühakirju proovinud lugeda. Kuigi, ma ei näe Koraani puhul tõesti muud võimalust seda funktsionaalselt lugeda, kui et kõndiv koraanientsüklopeedia on kohe kõrvalt võtta.

Mida on uskmatul raske omaks võtta on pigem taeva-põrguga hirmutamine.

Et elama peaks ikka ju pigem armastuses, kui hirmus? Kuigi…kui ma mõtlen oma araabia teisele näole, siis minu meelest on ta selliseks kasvatatud, nagu ta on, just tänu usukasvatusele. (Osa tema sõpradest samuti.) Ja ma ei muudaks tema puhul midagi. Nii et religioonil on siiski väärtused, mis annavad inimesele eesmärgi, põhimõttekindluse, tähenduslikkuse, armastuse-kui religiooni tekste ei kuritarvitata. Ent annab ka mõninga hirmu ja minu jaoks arusaamatud süümepiinad (selles mõttes arusaamatud, et kui inimene pole halba tegelikult teinud, siis ei peaks ka süümekaks põhjust olema ju…no näiteks süümekad seetõttu, et ma pole juba kolm päeva palvetanud, mis tegelikult kedagi ju ei kahjusta).

Miks ei tohi suhtuda vastutustundetult sellesse, et kas teiste usku võib halvustada…rõhudes “enough momendile ja poliitkorrektsuse lõpetamisele” ja sellele, et me peame siduma islami ja kuritegevuse ja maailma saabub õnn ja heven…ja mitte panema kuritegevusele silti “kuritegevus”, et hoopis tegelikkusega võidelda?

Sest kardetavasti ei meeldiks sulle ka, kui keegi sinu usku teiste väärtegude tõttu halvustada võib (googelda kristlaste terrorism), ja sellega igapäevaselt paljude rahulike inimeste ellu mõttetut viha ja laimu ja uut kuritegu levitab. Kui sa ei ole seda omal nahal tundnud, et igaüks võib sulle öelda mida tahes, sulle näkku sülitada, millal tahes, su last lüüa või ahistada, millal tahes ja liidrid seda oma läbimõeldud jüngriprogrammiga toetavad… siis on seda minu kolmapäevahommikust valgustusininant siin ehk tõesti väljakannatamatu vastu võtta.

Inimõiguslased ei nõrgesta turvalisust. Nõrk suutlikkus kuritegevust ära tunda, sellele “kuritegevuse” silt panna ja sellega legaalselt võidelda, teeb seda.

Nii et igaühe südametunnistus mõelda enne väljaütlemist või tegu…kas mul on piisavad teadmised ja “värvi- ja keeletaju” asjadest arusaamiseks…see on oluline. Ja lõpuks ka  ainuke viis, kuidas me saame oma põhjamaist etnost elusa ja ilusana hoida.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Midsommar ja millimeetrisammud

 

20180626_195223.jpg

Väga kena on rootslastest see, et nad hoiavad meile kõige hingelähedasemaid traditsioone samavõrd au sees kui eestlasedki. Jaanipäevad ja jõulud on

elu mõte ja eesmärk

ja iga ehitusobjekti deadline.

Nii et võite isegi arvata, missuguse elevusega me poistega sel korral Karlskronasse lendasime. Jaanilõkked, õllelaulud, köievedu ja karikakrapärjad juba peas sirendamas.

(All ka lühike tutvustus neile, kes pole kunagi rootslaste midsommarist osa saanud.)

Minu poiste elevus on muidugi omaette teema. Otseloomulikult olid nad sama õhinal lennukisse astuma, kui nende teada-tuntud veids viirdo empski. Seda enam, et see oli nende esimene lennukisõit. Püha maandumine,  ma mäletan…kui ma esimest korda lendasin. Me sõbrannaga vist ajasime selle lennuki täiesti marru seal oma kilkamisega.  Need kaks venda mul siin aga…nagu mingid kivinägudega aasia sehvtimehed oma järjekordset tüütut vahemaandumist tegemas.

Ma:”Nooooh, kuidas teile meeldib, poisid, noh-noh-nohhadi-noh???”

Nad:”Mis asi muidu täpselt?”

Kristofer nägi lennul veel oma sõbra venda ja…tavaline värk no. Mul hakkab selline tunne tekkima, et elus ei tohigi napakalt rõõmus olla ülepea millegi üle, ilma et su oma pojadki sind imelikult vaataks. Viiiiird tõesti!

Igal juhul…

Mees korjas meid ülesse, nagu ikka, ja aega raiskamata andsin talle teada, et kui ta arvab, et jõuluhullus on ainuke haigus, mis tema imenunnut printsessi krooniliselt vaevab, siis…ülla-ülla! Hakkaku aga oma rootsi sõpru läbi pommitama ja küsigu otsemaid kus pidu ja lõke on, kus on!!!!!

“Kallis,” alustas ta kuidagi ettevaatlikult. “Vaata, siin on nüüd nii, et kl 12 päeval süüdati ametlikud jaanilõkked, mängiti mängud, lauldi laulud…aga praegu on juba kuus õhtul ju.”

“Misasssssja?” ei uskunud ma oma kõrvu. Lõug hakkas võbisema ja vaevu suutsin kurgu põhjast piiksuda, et “iiiiiilma minuuuuuuuuta”.

Kui keegi meilt seltskonnas uurima hakkab, millal me oma last siis sünnitama hakkame, siis mees mul tavaliselt ütleb, et tal on juba kolm last. Et ta veel mõtleb.

Saate siis ise ka aru, milline karm reaalsus on ühe väikese tüdruku jaoks jaanipeost ilmajäämine. Jah, mu teine pool grillis ja möllas ja veetsime aega sõpradega vaieldes, kes on suuremad viikingid, kas eestlased või jugoslaavlased. (Loomulikult saavutasin peaaegu rahvusvahelise väitlusvõidu, kuni tuli mu vanem poeg ja hakkas seletama, miks geograafiliselt ja faktiliselt ((ja ta ei teinud sel korral isegi nalja mitte, põhjalikult selgitas)) oleme me kõik viikingitest väga kaugel…fänks ö lot no) Poisid mängisid jalgpalli ja külalised kiitsid, kui hästi kasvatatud pojad mul on. Sain omale lõpuks selles mõttes sõbranna, et lõpuks ometi laskus ühe tüdrukuga jutt nagu päris tüdrukute stiilis jutuajamiseks…meganauditav…kuna seni pidin leppima pigem mehe sõprade sõprusega (kes on väga kihvtid iseenesest selle väikse veaga, et nad ei ole naised!).  Vaatasime mitu päeva jalgpalli küünlavalgel (ja piltidel pole veel isegi mitte terassiküünlaid)…

IMG_20180627_135812_623

…aga…aga see kõik ei olnud mitte natukenegi lõkke moodi.

Nii et nüüd ma ei teagi. Tuleb ikkagi seadust rikkuma hakata ja suvalisse kohta tuli maha teha. Ja kui korravalvurid distsiplineerima jõuavad, ütlen, et meil on nii kombeks juba nukitsamehest saati. Ja pange vangi, kui tahate!

Igal juhul, muus osas on kõik harmooniline. Mehed on mul siin omavahel  bestikad ning suurim pereskandaal on olnud see, kui poolkaitsja Jimmy Durmaz langes pärast Rootsile teenitud kaotust rassistide rünnaku alla ja mu mees otsustas sellepeale Rootsist minema kolida. Ma soovitasin tal natuke asja vabamalt võtta, sest rassistidega saab tavaliselt hiiglama palju nalja ajal, kui nad end lolliks teevad. Et elu nendeta oleks oluliselt igavam ju. No siis ta ikka otsustas, et kohe me kolima ei hakka. Seda enam et pool Rootsit ja pea terve ta office astus Durmaz kaitseks välja  (huvitav, kas selline mõte ka Eestis kellelgi peast läbi käis pärast seda, kui Sissi Nylia Benital soovitati “tagasi Aafrikasse roomata”…oled sa 8 või 80…sa rooma ise kõrvaltänavale enne…ja kui põlved terveks jäävad…eks me siis kaalu seda aafrika asja kah ehk…igal juhul…rassism on igaühe õigus olla idioot…ent seda väljendada…vot sellist õigust kahjuks meitele antud pole ja see võiks kõigile selge olla juba tänasel terasel päeval…eeee…kõlas veids targutavalt? ).

Nii et ikka itsitame siin enne oma kõhud täis ja seejärel vaatame, kuhu kolime.

Krissu naaseb varsti Eestisse, et sõbraga Malevas tööd rügama asuda. Aga Kaur teatas, et ta on nüüd kindel…tema tahab elada meiega. Vahepeal ta nimelt arvas, et ta on nii vana inimene küll, et võib ise otsustada, mis riigis ja kumba vanemaga tema oma teekonda jätkab. Polnud vaja õnneks veenmagi hakata. Millegipärast otsustas ta kohe siiajõudes, et meeldib ja jääb.

Nii et kõik on hästi meiega ja ma teen hetkel millimeetrihingetõmbeid, millimeetrisamme, et seda head hoida ja armastada.

Eestlased teevad aga hirmilusat muusikat endiselt. Kolm tuhat korda kuulanud juba Lenna lugu…

Neljas tuhat tuleb veel…

Olgem ilusad! 🌹

 

Tervitused maakatele!

 

 

Ole sa kas Chicagost või Karlskronast, meie ema ikka ütles, et pange “linnajoped selga, me läheme loomaaeda” 😀

Hiljem erinevates linnades elades on sul nagi neid linnajopesid täis, aga kusagil nende all on vana puhvaika.

Tähendab, kuhu sa ka ei vaataks…

Tuleb neiu, ühelt poolt. Jummalast viks ja viisakas, nagu naabrinaise kirikukleit. Töötab tunnustatud riidevabriku peadirektorina. Paari päeva pärast selgub, et see su vana kooliõde ju! Ja ma tean küll, et ta tegelikult hüppas samamoodi kase otsast jala puruks ja pani küla lähedale raudteele münte, et rong need siledaks sõidaks. Tean, et tal olid kummikud ja suvel maikarandid, nagu maakatel ikka 🙂 Ja et temaga ei tasu õunaraksu minna, sest ta saab need küll ilusti aiast välja toodud, aga koerte kisamise peale lööb ta põnnama ja loobib need aeda tagasi. Never again! 😀

Tuleb veel üks neiu. Keegi ei tea, kust tema ilmub ja kes tema välja valis. Ilus ja kättesaamatu, nagu kuldne kuusõõr. Lõhub samuti tikk-kontsadega Tallinna kontoripõrandaid. See aga vana õe sõbranne…Maakas, mis maakas!

Mina juba eemalt vaatan, et sealt Vanalinnast paistab veel üks täpikene… Kuidagi tuttav beib ja kindlasti kõike muud kui maakas!

Töötas aastaid salongis teisi daame üles vuntsides ja hiljem korraldas mingi oma väiksematsorti bisnessigi. Ja siis selgub, et too ka nüüd maakas! 😀 Võttis kitsed ja puha ja ikka selleks, et hommikul saaks rahulikult kodutrepil paljajalu kohvi rüübata ja keegi ei segaks ja ei tülitaks kogu aeg.

Mingi päev ma ikka hakkasin mõtlema, et see on vale! Et peaks ikka tülitama minema 😀 Sõitsin sellele samale sõbrannele siis tallu appi tuba siluma. Natuke oli vaja Espakist värvi kaasa võtta ja… kiire oli nagu ka. Polnud aega peenutseda ja tünne kärusse toppima hakata. Jooksujalul toonima, kalpsates kassasse, tünnid käte otstes kõlkumas. Seal on nii toredad kassapidajanaised, pooled neist kindlasti maakad :D, ja üks mainis ära, et tugev Eesti naine, nagu su õdegi.

Vastasin: “Maakad ju!”

A missest üldse ära mainida, võiks arvata…ega üks õige maakas ei käi ringi ja ei kuuluta, et ta maakas on?

Lapsepõlvesuved möödusid tihti vana-vanaema juures. Onu oli meil peremees seal ja ehitas lambaaedikuid, lasi meil harvadel kordadel traktoriga heina teha. Vana “põka” roolis saime sugulastega see-eest sageli esimesi juhioskusi katsetada. Kõik metsad olid meie onne ja kõik käsivarred nõgesekuplaid täis. Piimalahvka käis naabertalu teeotsas peatusi tegemas, alumiiniumnõuga tassisime piimotška vanaemale koju kätte. Onu, kes oma toimetustega sageli ööni välja askeldas, vedasime vaadist koduõlut töömaale. Vahu limpsisime tee peal salaja ära. Sahvris olid hapukurgid, mida pidasime jäätisteks ja müüsime neid räige kasumiga sõstralehtede eest ka teistele.

Pojengipõõsad, kiik kastanipuul, laste vahel jaotatud rohimispeenrad, sirelikobaratest õnne otsimine…

Ükskord me ladusime puuriidad neljakandiliselt nii, et sinna sai toad ehitada. Samblast vooderdasime voodikatte. Järgmisel hommikul tormasime lakast alla, polnud mahti tuppa hommikust sööma minnagi, kohe uut ehitist üle kaema. Ukse olime megakitsa avaga jätnud. Nii et sisse ja välja pääses ainult külgepidi ja pead seal pöörama ei mahtunud. Öö jooksul oli samblavoodisse hiigelvihmauss end üürnikuna sisse seadnud. Sugulane arvas miskipärast, et see jubedik oli imearmas tegelane ja tõstis ta sõrmede vahel õhku. Poiste värk, nad peavad ilmtingimata kõik maod maamunalt üles korjama. Las nad roomavad rahulikult (ja parem juba mitte nii rahulikult, et üsna kiiresti võiks) oma teed ja kogu lugu! Mul see ussihirm selle hetkeni oli olnud mõõdukas, selline rohkem vanaema õpetus, et sõnajalgade vahel ette vaataksime, et rästiku peale ei astuks. Ent kuna ma tundsin, et tark on alalhoidliku meelega igasugu roomajatega diplomaatilist distantsi hoida niiehknaa, tormasin ukse poole. Ja sugulaspoiss ka oma maoga maha ei jäänud. Taktikaliselt põgenesin valesti, sest avast end läbi sikutades jätsin näo nö toa poole. Ja korraga see uss mu laupa tabaski. Sellest momendist, ole nii palju maakas kui tahad, ussihirm jälitab tänase päevani. Nii et hoidku nad end mu näost ja jalgadest ja riigist parem eemale!

Nii et maakas pole kunagi lihtsalt maakaks olemine. Need on lood ja järeldused, mis saadavad meid terve elu. ❤

Neid peaks ikka mainima ja meenutama aeg-ajalt ja kui kellelgi on mõni hea lugu, kirjutagu ta see siia kommentaaridesse teistele ka lugemiseks, olgu hea 🙂

Mäletan hästi, et kõik need korrad, kui juhtusin Metskülas lastest üksi olema, ei olnud ma tegelikult kunagi üksi. Uitasin ringi ja olin alati filmirežissöör, ning alati olid meil mingite tegelastega metsa all või piimateel filmivõtted. Nii et kui teised kohale jõudsid, olid mängud juba sisse mängitud ja tuli vaid natuke reegleid selgitada.

Maakas, mis maakas no!

***

Ma arvan, et küsimus, mida ja miks sa sealt kõrvaklappidest kuulad kogu aeg, on nüüd vastuse saanud. Onju igavesti äge lugu! Teada-tuntud aaslaidi-huumor ja saarlase pöikpäine enesearmastus, minu meelest on neil Eesti naistel kena maitse 👄

20180525_193518.jpg

 

Igal õigel eestlasel on oma Maxima-lugu

adorable-animal-animal-world-209037.jpg Minu Maxima lugu juhtus mône aasta eest, postitan selle kirjutamise hetke vormis.

Eile pani kassapidaja mind Maxima kaubalindilt kassiliiva koristama. Ma, blond, ei märganud et see va pakend ju puha nirises alt. Õigemini, märkasin küll, aga alles siis, kui sellel liikuval kummilindil juba terve Sahara ilutses.Täna on juba päris naljakas :D, ent eile ei olnud, sest see kuri tädi sumises, et “ubiraite, eto vaša pakend, trudno ili što” (täpsuse huvides ütlesin vahele, et see pole veel minu pakend, kuna see pole teisele poole piiri tüürinud, ja ma oleks ise ka oodanud, et see keset kummilinti poolduma ei hakka, aga Maxima piirivalvureid säärased faktid ei huvita, nii et sellised vahemärkused on tühi ajatäide, et te teaks). Küürus selja ja kuskilt kaarega kohale lennanud kuiva paberinutsakuga on ikkagi üsna keeruline neid krutskeid sealt kätte saada, vingerdavad liivagraanulid on ühed jubedad elukad, püüan seda ka piirivalvurile selgitada, mille peale ta mingi vedelikuga tuleb ja graanulid surnuks pihustab ning siis, nagu muuseas, laibad paberi külge kleebib, pihusti poole puhub (või nii mulle tundus) ja jalutab ära näoga, nagu äsja oleks aset leidnud mingi aegade ausaim mäng 😀
Aga nagu öeldud, eile ma võtsin miskipärast asja tõsiselt, ning uurisin, kas kuskil on äkki veel mõni piim või asi, mis lohakalt pakendatud, et ma võin sealt ka koristada. Piirivalvurit jättis selline ülbe kliendi labane märkus külmaks. Ta vist isegi esimest korda naeratas, noetumbes, ma ei lange nii madalale kui teie.

Ma ka alla ei andnud: missa mõtled, et paned mu ebavõrdsesse olukorda ja nüüd oled ilgelt “ükskõikne” 57 aastane Mona Lisa vääeeeee… Blondidega nii ei käituta! Vajutasin esimest korda elus seda nuppu, kus on kirjas “halb teenindus”. Kunagi ma mõtsin, et ei kujuta küll ette, millise asja puhul, milline idioot küll sellist asja kasutab, eile hakkasin korraga ette kujutama.

“Neeeee naaaada…”kisab piirivalvur ja lendab oma nähtamatu propelleri mürinal infoletti sealse teenindajaga nõu pidama. Mu mees arvas, et küllap jäi preemiast ilma nüüd minu pärast ja et jätame kauba ja tuleme homme tagasi,


nagu ta poleks pea 8 aastat elanud koos me kassiga ja ei teaks, et too ei andestaks veel üht õhtut musta käimlat meile ii-al-gi. Ei, me jääme ja ma saan oma liiva, isegi kui mind Maxima upsakate klientide märkmikus tiitellehele seatakse!!!
No ja sealt ta lõpuks tulebki, Karlsson Mona, hüüdnimega Lisa. Teenindab meid piinlikus vaikuses lõpuni ja eelnevalt juhtunut arvesse võttes arvasin, et võiksin nüüd juba vasakpoolset nuppu vajutada, äkki saab oma preemia ikka tagasi, ajab asja minu kaela ja asi lahendatud . Aga mees käseb mul edaspidi igat värvi ja suuruses nuppudest eemale hoida. Deem!

Kuidas ma oma blogi ära kaotasin?

IMG_20180609_143146_719.jpg

Foto: erakogu

Need inimesed, kes mind tunnevad ja keda võib mõnikord nimetada koguni sõpradeks, ei imesta siinkohal sugugi. Pigem paneb neid imestama hoopis see, et kuidas ma seda blogi nii pika aja vältel suutsin mitte ära kaotada.

“Hommikul ju autovõtmed kaotasid kolm korda? Eile jätsid ID-kaardi panka…sellesama jah, mille eest PPA esindajad sulle SUUSÕNALISELT (true story, muide!) rekordipüstitamise tunnustuse andsid (sarkastiliselt tugeva käepigistuse saatel, muidugi)… (mitte keegi varem polnud nende mäletamist mööda suutnud kaotada oma dokumenti 23 sekundit ja 13,75 m pärast selle kättesaamist)?? Pea on sul pidevalt ei-tea-kus. Ja nüüd ei suuda ühte pisikest blogi ära kaotada?!!!”

No hhhhallellllujahh ja rõõmustagem! Nüüd on seegi tehtud.

Ma ei tea, kas maksab üldse piinlikkustesse laskuda ja detailselt kirjeldama hakata, kuidas see lugu täpselt juhtus? Igaljuhul ei olnud see nii, et langetasin kuuvalgel käelaba laubale, süüdistasin kõiki maailma muusasid ignorantzuzez, kortsutasin veebilehekülgi, loopides neid mööda tuba laiali, loobudes inspiratsiooniotsingutest, misjärel heitsin oma kirjutised apaatse pisaravoo saatel virtuaalhauda. Ma vannun, nii see ei olnud! Kuigi see oleks palju poeetilisem lugu olnud.

See juhtus tõesti täiesti lollilt kogemata. Nagu mul ikka asjad juhtuvad, onju. Sellise rumala loo peale on viisakam kasutada vana võtet, mille leiutasid mu isiklikud kaks geenipärijat juba hällis kiikudes: tuleb lihtsalt moka otsast mainida, et kass tegi! Ja tegelikult see umbes nii ju oligi. Onju, kass?

Igal juhul…kõige enam on kahju muinasjuttudest, millised said pühendatud mõnele lapsele nimeliselt. Need muud stoorid toob elu uuesti lävele, tuleb vaid uks avali hoida. Aga omaenese muinasjutte  haugimäluga plagieerima hakata – see oleks katastroof! Loodan vaid, et lapsed ei pahanda, kui ma neile ajapikku uued lood ja pühendused kirjutan.

Ent igas õnnetuses peitub ka helgem pool. Õnneks ei takista nüüd miski WordPressi ümber kolimast. Nagu moodne inimene …10 aastat tagasi…ikka. Et siis ei juhtu ka seda, et mõtled ühel ilusal hommikul natukene bäkkappida.

Ja see, arusaadavalt, ei kuku hästi välja. Aga sa, nagu geeniused ikka, kustutad sellegipoolest bloggeri kenasti jäädavalt ära juba, missest, et seal on blondiinidele eraldi liiklusmärk, et “kustuta, palun, see blogi ajutiselt!”, aga sa oled oma backuppimisvõimetes niiii megakindeljuuuu… pole paremat backuppijat kui sina (räpirütm!)..    ….        ………ups…

…rääkisin välja nüüd ve? Ma ettekavatsematult tapsin oma blogi, niisiis, ei jätnud seekord midagi darwini hooleks. Anyway…ellujäämiseurovisioonil 200 imestuspunkti lausa. Tõesti! Täitsa ime, et blondiinid end veel ise välja suretanud pole.

Igal juhul on kogu lugu megapositiivne, mul oli aaaaaaammmmuuu juba mõte ehk ka natuke enam keskenduda liigile “harilik hall eestlane”. See on nagu see, mida süda tahaks salvestada. Ja sellest ma hakkasin alles hiljaaegu aru saama. Ja uus algus oleks selleks puhuks soodus.

No igapäevaselt kõik ei leelota nagu setod, ei loobi patriootlikult koralle ja hõbeehteid Emajõe lainetesse, nagu suurepärased Alver ja Ehin, nii ei vantsi nad ka tööle sini-must-valge taskus. See sini-must-valge meenub ikka pidulikemail puhkudel või siis…kui miski ajab südamepõhjas närvi…või, võisiis kui see meilt kuidagi sootuks ära võetakse. Siis meenub, et ta südames on ja, kassasaad!, keegi ei tohigi seda sealt võtta.

Me keel on veelgi “enesestmõistetavam”. Võõra keele ruumis on alguses isegi mõnus. Kuna sa mitte tuhkagi aru ei saa, võib see osutuda suitlevaks meelepuhkuseks infomüras. Küll oluline saab kuidagi räägitud! Ja muud ei ole alustuseks vajagi nii väga teada.

Aga see on vaid pikuke rõõm. Oma keele küpsust kasutada… või õigemini see, et seda nüüd nii tihedalt ja kõigiga kasutada ei saa…ei naljatledes…ega sarkasmi loopides ….ega muidu omameelest nutikaid kantselliite moodustades (mehega veel saab, sest me viitsime teineteise lihtlaused, mis vajavad 30minutilisi ümberjutustusi, ikka lõpuni kuulata)…Ja Eestisse tagasi jõudes…ooo… tohutu vabanemine. Minu jaoks. Ma ei tea, kuidas on lood teistega. Sest enamasti kolitakse teise riiki koos elukaaslasega, kes on samuti eestlane.

Neile, kes “Väikelinna eestlannat” varem lugenud pole, siis meie peres on kolm erinevat riigilippu ehk et me pisike kodu paikneb territooriumil, mille valitsejad on meie poolt alles troonilt tõukamata. Kunagi juhtus selline rumal lugu, et me eriti ei saanud ise valida, kuhu riiki me täpselt sünnime. Kokkuvõttes siiski vedas. Mina “sündisin” Tallinnas (st…päris Tallinnas ma siiski sündinud ei ole) ja minu mees Aleppos. Mõlemad häbenemata kultuuririkkad ja ütlemata südamele kallid paigad. Nonde kahe vahele võib hämmastavalt palju paralleele tõmmata. Mõlemad kunagised kuulsad kaubasõlmed, imekaunite vanalinnadega (Aleppo oma küll hetkel osaliselt rüüstatud), ära toodud Unesco maailmapärandi nimistus…ja alatasa on nii, et neid tabab võõraste sõjameeste südikas komme oma tagumendid liiga kauaks neisse väärikaisse linnadesse sisse seada.

Ood…

Jah…ood vaenlasele on lulla…misnagu midagi erilist ei ole, kui seda valesti lugeda. Nii et parem lugege õigesti!

“Ää sa unusta ää,

ja “aitüma”, et tulid,

ent ei mäleta, nää,

et sult paluti, suli,

ohh et jää, palun, jää

söö mu leib, talla süda

sul on enesel pää

eks sa nuhuta seda

ei, eks rännata hää,

ent on loll vaid see roju

kes ei adu end keskpäävaks

sõdida koju.”

Oodimise lõpp.

Meie tutvuse algusaegadel põhjustas mehe päritolu mu lähikonnas eriliselt palju vimma. Väga palju öeldi, kui kuuldi, et tegu süürlasega, asju, mida isegi üksi vannitoas nina nokkides ei julgeks öelda, ja muidugi puhtalt seetõttu, et “süürlane”, teati kogu taust ja elulugu ja tulevased vägistamis- ja mõrvaplaanid ka juba politseisse ette kanda. Hakati justkui korrapealt endast väga hästi arvama mõnel pool… 😀 Täitsa palju nalja sai kohe :D…või no tekkis nagu tagasihoidlik küsimus, et kas on põhjust ka end “paremaks pidada” või kui ongi…et siis ei ole nagu “paremat teha” jälle või… võino siuke aeg oli korraks, jah.

Tänaseks on tutvuskond end ise suurpuhastanud ja ühiskond ka vist teised teemad hambusse leidnud, ning peame kaastundega tõdema, et siukseid nalju enam meieni jõudnud ei ole. Vastupidi isegi. Mõni vana naljamees on taas sõber ja eks me kõik eksime, eksole.

Ent just tänu erinevustele on meie peres ka kolm korda enam totraid juhtumisi, arusaamatusi, möödarääkimisi. Kui miski meelde tuleb, ei ole kadedad jagamast tsipakest sellest ka teiega.

Lisaks on mu mehel suurepärased oskused kokakunstis, mida võib-olla saab ka siin aeg-ajalt kajastatud. Sest toidud on lihtsalt nõnna maitsvad, et äkki saab keegi inspi ja nii me omakorda kellegi teise tuju ka neist kirjutistest rõõmsamaks muuta. On muidugi kastmete retsepte, mida avaldatakse vaid salaja, armastuse märgiks. Ehk et on asju, mida peetakse peresaladuseks ja millest kirjutamine on tabu. Aga kuna neist anyway ei kirjuta, siis ei tohiks see kedagi ka kurvemaks muuta.

Mina seevastu kõrvetan jätkuvalt keedumune põhja ja üks minu kuulsatest tortidest kannab enesestmõistetavalt nime “Bomba”. Et ehk kui me kokkamisest kirjutame, siis nii, et ikka naerda ka saaks teelusikaotsaga, et härra teeb tööd ja mina olen niisama kloun-sibulahakkija (läätsekandjana ei aja see mind tönnima)-nõudepesija. (Kuigi ta kogu aeg korrutab, et söögitegu pole naljaasi. No kui ma teda vaatan, siis vastupidi, minu meelest on see lausa hiilgehuumor 😀 Tavaliselt, kui inimesel on kodus 5 erinevat kohvimasinat, 8 köögikombaini, muudest tuhandest noast ja tarvikust rääkimata…siis on ta vähemalt nii normaalne, et ta ei kasuta neid kõiki. Seisavad niisama tühja seal. Meil aga, uskugenagu, ei pea ükski pardikoivaniisutaja ega porgandimahlaviirutaja end üksikuna tundma 🙂 Küll meie härra juba tema eest hoolitseb!

Lubasin juba üsna noorelt oma kadunud vanaemale, et võtan endale ainult sellise mehe, kes hästi leemekulpi liigutab. Ja seda lubadust ma olen kenasti pidanud ka. Minu kahe poisi isa, kellega sai 16 aastat koos veedetud-keedetud, on hämmastava koka poeg kohe lausa. Tervitused Vanale siinkohal!

Ja minu armsaim on lihtsalt gurmaan ja hõrgutseja…

…pärit tugevast matriarhaalsest perekonnast, kus erapedagoogist mampsi sõna oli A ja O…

…ja kus, eks inseneriteadlasest isal  oli temaga raske :), aga vastu pidas ja nüüd igatseb teda väga 🙁

Nii õppisid, lapsed kõik, põllesabas armastusega kokkama. Vinge värk!

Ma ei saanudki oma ämma tundma. Aga tema hing elab meie köögis edasi.

Üks mu isiklikest lemmikutest on lammas pikateralise riisi, frika (i. k freekeh, ma eestikeelset vastet ei teagi, araablased kutsuvad frikaks) ja röstitud pähklitega.

20180526_212412.jpg

Võimas! Kontide ümbert sulav liha on muidugi soetatud araablaste poest… minu teada ekspordivad nad taanlaste toodangut küll… aga kvaliteetne see on ja see on köögis ülimalt oluliseks argumendiks, et tooraine oleks võimalikult värske.

Et lugusid ma teile luban ja loodetavasti natuke muiet suunurka kah. Eepos on juba leiutatud, kirjutame eestlusest ja muust maailmast (mida ühe Eestlase jaoks ju väga palju ei olegi 😀 ) kahh ikka.

Ning kui mõtteid on, panen südamele, et kirjutage mulle ka!

Ning seda ka veelet, et fotol ma ei ole rase, isegi mitte kolmandat kuud, nagu mul üks kolleeg olla kuulnud :D. Saate ju isegi aru, et lihtsalt söön väga hästi viimasel ajal 😀

Hoiame siis kokku! Aga mitte huumori pealt 💐

 

P.s muidu mind ei veetle üldse piirangutega mõtete liigutamine, aga kuidagi tundus, et tore oleks kirjutiste juures kasutada eestlaste loomingut. (Kui keegi lugude omanikest pahaks panna tahab, antagu teada.)

Esimesena kuidagi väga praegu täpselt kümnega südamesse läinud helge suvelugu.