IMG_20180609_143146_719.jpg

Foto: erakogu

Need inimesed, kes mind tunnevad ja keda võib mõnikord nimetada koguni sõpradeks, ei imesta siinkohal sugugi. Pigem paneb neid imestama hoopis see, et kuidas ma seda blogi nii pika aja vältel suutsin mitte ära kaotada.

“Hommikul ju autovõtmed kaotasid kolm korda? Eile jätsid ID-kaardi panka…sellesama jah, mille eest PPA esindajad sulle SUUSÕNALISELT (true story, muide!) rekordipüstitamise tunnustuse andsid (sarkastiliselt tugeva käepigistuse saatel, muidugi)… (mitte keegi varem polnud nende mäletamist mööda suutnud kaotada oma dokumenti 23 sekundit ja 13,75 m pärast selle kättesaamist)?? Pea on sul pidevalt ei-tea-kus. Ja nüüd ei suuda ühte pisikest blogi ära kaotada?!!!”

No hhhhallellllujahh ja rõõmustagem! Nüüd on seegi tehtud.

Ma ei tea, kas maksab üldse piinlikkustesse laskuda ja detailselt kirjeldama hakata, kuidas see lugu täpselt juhtus? Igaljuhul ei olnud see nii, et langetasin kuuvalgel käelaba laubale, süüdistasin kõiki maailma muusasid ignorantzuzez, kortsutasin veebilehekülgi, loopides neid mööda tuba laiali, loobudes inspiratsiooniotsingutest, misjärel heitsin oma kirjutised apaatse pisaravoo saatel virtuaalhauda. Ma vannun, nii see ei olnud! Kuigi see oleks palju poeetilisem lugu olnud.

See juhtus tõesti täiesti lollilt kogemata. Nagu mul ikka asjad juhtuvad, onju. Sellise rumala loo peale on viisakam kasutada vana võtet, mille leiutasid mu isiklikud kaks geenipärijat juba hällis kiikudes: tuleb lihtsalt moka otsast mainida, et kass tegi! Ja tegelikult see umbes nii ju oligi. Onju, kass?

Igal juhul…kõige enam on kahju muinasjuttudest, millised said pühendatud mõnele lapsele nimeliselt. Need muud stoorid toob elu uuesti lävele, tuleb vaid uks avali hoida. Aga omaenese muinasjutte  haugimäluga plagieerima hakata – see oleks katastroof! Loodan vaid, et lapsed ei pahanda, kui ma neile ajapikku uued lood ja pühendused kirjutan.

Ent igas õnnetuses peitub ka helgem pool. Õnneks ei takista nüüd miski WordPressi ümber kolimast. Nagu moodne inimene …10 aastat tagasi…ikka. Et siis ei juhtu ka seda, et mõtled ühel ilusal hommikul natukene bäkkappida.

Ja see, arusaadavalt, ei kuku hästi välja. Aga sa, nagu geeniused ikka, kustutad sellegipoolest bloggeri kenasti jäädavalt ära juba, missest, et seal on blondiinidele eraldi liiklusmärk, et “kustuta, palun, see blogi ajutiselt!”, aga sa oled oma backuppimisvõimetes niiii megakindeljuuuu… pole paremat backuppijat kui sina (räpirütm!)..    ….        ………ups…

…rääkisin välja nüüd ve? Ma ettekavatsematult tapsin oma blogi, niisiis, ei jätnud seekord midagi darwini hooleks. Anyway…ellujäämiseurovisioonil 200 imestuspunkti lausa. Tõesti! Täitsa ime, et blondiinid end veel ise välja suretanud pole.

Igal juhul on kogu lugu megapositiivne, mul oli aaaaaaammmmuuu juba mõte ehk ka natuke enam keskenduda liigile “harilik hall eestlane”. See on nagu see, mida süda tahaks salvestada. Ja sellest ma hakkasin alles hiljaaegu aru saama. Ja uus algus oleks selleks puhuks soodus.

No igapäevaselt kõik ei leelota nagu setod, ei loobi patriootlikult koralle ja hõbeehteid Emajõe lainetesse, nagu suurepärased Alver ja Ehin, nii ei vantsi nad ka tööle sini-must-valge taskus. See sini-must-valge meenub ikka pidulikemail puhkudel või siis…kui miski ajab südamepõhjas närvi…või, võisiis kui see meilt kuidagi sootuks ära võetakse. Siis meenub, et ta südames on ja, kassasaad!, keegi ei tohigi seda sealt võtta.

Me keel on veelgi “enesestmõistetavam”. Võõra keele ruumis on alguses isegi mõnus. Kuna sa mitte tuhkagi aru ei saa, võib see osutuda suitlevaks meelepuhkuseks infomüras. Küll oluline saab kuidagi räägitud! Ja muud ei ole alustuseks vajagi nii väga teada.

Aga see on vaid pikuke rõõm. Oma keele küpsust kasutada… või õigemini see, et seda nüüd nii tihedalt ja kõigiga kasutada ei saa…ei naljatledes…ega sarkasmi loopides ….ega muidu omameelest nutikaid kantselliite moodustades (mehega veel saab, sest me viitsime teineteise lihtlaused, mis vajavad 30minutilisi ümberjutustusi, ikka lõpuni kuulata)…Ja Eestisse tagasi jõudes…ooo… tohutu vabanemine. Minu jaoks. Ma ei tea, kuidas on lood teistega. Sest enamasti kolitakse teise riiki koos elukaaslasega, kes on samuti eestlane.

Neile, kes “Väikelinna eestlannat” varem lugenud pole, siis meie peres on kolm erinevat riigilippu ehk et me pisike kodu paikneb territooriumil, mille valitsejad on meie poolt alles troonilt tõukamata. Kunagi juhtus selline rumal lugu, et me eriti ei saanud ise valida, kuhu riiki me täpselt sünnime. Kokkuvõttes siiski vedas. Mina “sündisin” Tallinnas (st…päris Tallinnas ma siiski sündinud ei ole) ja minu mees Aleppos. Mõlemad häbenemata kultuuririkkad ja ütlemata südamele kallid paigad. Nonde kahe vahele võib hämmastavalt palju paralleele tõmmata. Mõlemad kunagised kuulsad kaubasõlmed, imekaunite vanalinnadega (Aleppo oma küll hetkel osaliselt rüüstatud), ära toodud Unesco maailmapärandi nimistus…ja alatasa on nii, et neid tabab võõraste sõjameeste südikas komme oma tagumendid liiga kauaks neisse väärikaisse linnadesse sisse seada.

Ood…

Jah…ood vaenlasele on lulla…misnagu midagi erilist ei ole, kui seda valesti lugeda. Nii et parem lugege õigesti!

“Ää sa unusta ää,

ja “aitüma”, et tulid,

ent ei mäleta, nää,

et sult paluti, suli,

ohh et jää, palun, jää

söö mu leib, talla süda

sul on enesel pää

eks sa nuhuta seda

ei, eks rännata hää,

ent on loll vaid see roju

kes ei adu end keskpäävaks

sõdida koju.”

Oodimise lõpp.

Meie tutvuse algusaegadel põhjustas mehe päritolu mu lähikonnas eriliselt palju vimma. Väga palju öeldi, kui kuuldi, et tegu süürlasega, asju, mida isegi üksi vannitoas nina nokkides ei julgeks öelda, ja muidugi puhtalt seetõttu, et “süürlane”, teati kogu taust ja elulugu ja tulevased vägistamis- ja mõrvaplaanid ka juba politseisse ette kanda. Hakati justkui korrapealt endast väga hästi arvama mõnel pool… 😀 Täitsa palju nalja sai kohe :D…või no tekkis nagu tagasihoidlik küsimus, et kas on põhjust ka end “paremaks pidada” või kui ongi…et siis ei ole nagu “paremat teha” jälle või… võino siuke aeg oli korraks, jah.

Tänaseks on tutvuskond end ise suurpuhastanud ja ühiskond ka vist teised teemad hambusse leidnud, ning peame kaastundega tõdema, et siukseid nalju enam meieni jõudnud ei ole. Vastupidi isegi. Mõni vana naljamees on taas sõber ja eks me kõik eksime, eksole.

Ent just tänu erinevustele on meie peres ka kolm korda enam totraid juhtumisi, arusaamatusi, möödarääkimisi. Kui miski meelde tuleb, ei ole kadedad jagamast tsipakest sellest ka teiega.

Lisaks on mu mehel suurepärased oskused kokakunstis, mida võib-olla saab ka siin aeg-ajalt kajastatud. Sest toidud on lihtsalt nõnna maitsvad, et äkki saab keegi inspi ja nii me omakorda kellegi teise tuju ka neist kirjutistest rõõmsamaks muuta. On muidugi kastmete retsepte, mida avaldatakse vaid salaja, armastuse märgiks. Ehk et on asju, mida peetakse peresaladuseks ja millest kirjutamine on tabu. Aga kuna neist anyway ei kirjuta, siis ei tohiks see kedagi ka kurvemaks muuta.

Mina seevastu kõrvetan jätkuvalt keedumune põhja ja üks minu kuulsatest tortidest kannab enesestmõistetavalt nime “Bomba”. Et ehk kui me kokkamisest kirjutame, siis nii, et ikka naerda ka saaks teelusikaotsaga, et härra teeb tööd ja mina olen niisama kloun-sibulahakkija (läätsekandjana ei aja see mind tönnima)-nõudepesija. (Kuigi ta kogu aeg korrutab, et söögitegu pole naljaasi. No kui ma teda vaatan, siis vastupidi, minu meelest on see lausa hiilgehuumor 😀 Tavaliselt, kui inimesel on kodus 5 erinevat kohvimasinat, 8 köögikombaini, muudest tuhandest noast ja tarvikust rääkimata…siis on ta vähemalt nii normaalne, et ta ei kasuta neid kõiki. Seisavad niisama tühja seal. Meil aga, uskugenagu, ei pea ükski pardikoivaniisutaja ega porgandimahlaviirutaja end üksikuna tundma 🙂 Küll meie härra juba tema eest hoolitseb!

Lubasin juba üsna noorelt oma kadunud vanaemale, et võtan endale ainult sellise mehe, kes hästi leemekulpi liigutab. Ja seda lubadust ma olen kenasti pidanud ka. Minu kahe poisi isa, kellega sai 16 aastat koos veedetud-keedetud, on hämmastava koka poeg kohe lausa. Tervitused Vanale siinkohal!

Ja minu armsaim on lihtsalt gurmaan ja hõrgutseja…

…pärit tugevast matriarhaalsest perekonnast, kus erapedagoogist mampsi sõna oli A ja O…

…ja kus, eks inseneriteadlasest isal  oli temaga raske :), aga vastu pidas ja nüüd igatseb teda väga 🙁

Nii õppisid, lapsed kõik, põllesabas armastusega kokkama. Vinge värk!

Ma ei saanudki oma ämma tundma. Aga tema hing elab meie köögis edasi.

Üks mu isiklikest lemmikutest on lammas pikateralise riisi, frika (i. k freekeh, ma eestikeelset vastet ei teagi, araablased kutsuvad frikaks) ja röstitud pähklitega.

20180526_212412.jpg

Võimas! Kontide ümbert sulav liha on muidugi soetatud araablaste poest… minu teada ekspordivad nad taanlaste toodangut küll… aga kvaliteetne see on ja see on köögis ülimalt oluliseks argumendiks, et tooraine oleks võimalikult värske.

Et lugusid ma teile luban ja loodetavasti natuke muiet suunurka kah. Eepos on juba leiutatud, kirjutame eestlusest ja muust maailmast (mida ühe Eestlase jaoks ju väga palju ei olegi 😀 ) kahh ikka.

Ning kui mõtteid on, panen südamele, et kirjutage mulle ka!

Ning seda ka veelet, et fotol ma ei ole rase, isegi mitte kolmandat kuud, nagu mul üks kolleeg olla kuulnud :D. Saate ju isegi aru, et lihtsalt söön väga hästi viimasel ajal 😀

Hoiame siis kokku! Aga mitte huumori pealt 💐

 

P.s muidu mind ei veetle üldse piirangutega mõtete liigutamine, aga kuidagi tundus, et tore oleks kirjutiste juures kasutada eestlaste loomingut. (Kui keegi lugude omanikest pahaks panna tahab, antagu teada.)

Esimesena kuidagi väga praegu täpselt kümnega südamesse läinud helge suvelugu.

 

2 Comments on “Kuidas ma oma blogi ära kaotasin?

  1. No ma ütleks, et üks kuulsamaid torte on ikkagi “pabertort näri-näri!” 😉 aga et sa blogi suutsid ära kaotada, seda ma absoluutselt ei imesta 😂

Leave a Reply

%d bloggers like this: