Ole sa kas Chicagost või Karlskronast, meie ema ikka ütles, et pange “linnajoped selga, me läheme loomaaeda” 😀

Hiljem erinevates linnades elades on sul nagi neid linnajopesid täis, aga kusagil nende all on vana puhvaika.

Tähendab, kuhu sa ka ei vaataks…

Tuleb neiu, ühelt poolt. Jummalast viks ja viisakas, nagu naabrinaise kirikukleit. Töötab tunnustatud riidevabriku peadirektorina. Paari päeva pärast selgub, et see su vana kooliõde ju! Ja ma tean küll, et ta tegelikult hüppas samamoodi kase otsast jala puruks ja pani küla lähedale raudteele münte, et rong need siledaks sõidaks. Tean, et tal olid kummikud ja suvel maikarandid, nagu maakatel ikka 🙂 Ja et temaga ei tasu õunaraksu minna, sest ta saab need küll ilusti aiast välja toodud, aga koerte kisamise peale lööb ta põnnama ja loobib need aeda tagasi. Never again! 😀

Tuleb veel üks neiu. Keegi ei tea, kust tema ilmub ja kes tema välja valis. Ilus ja kättesaamatu, nagu kuldne kuusõõr. Lõhub samuti tikk-kontsadega Tallinna kontoripõrandaid. See aga vana õe sõbranne…Maakas, mis maakas!

Mina juba eemalt vaatan, et sealt Vanalinnast paistab veel üks täpikene… Kuidagi tuttav beib ja kindlasti kõike muud kui maakas!

Töötas aastaid salongis teisi daame üles vuntsides ja hiljem korraldas mingi oma väiksematsorti bisnessigi. Ja siis selgub, et too ka nüüd maakas! 😀 Võttis kitsed ja puha ja ikka selleks, et hommikul saaks rahulikult kodutrepil paljajalu kohvi rüübata ja keegi ei segaks ja ei tülitaks kogu aeg.

Mingi päev ma ikka hakkasin mõtlema, et see on vale! Et peaks ikka tülitama minema 😀 Sõitsin sellele samale sõbrannele siis tallu appi tuba siluma. Natuke oli vaja Espakist värvi kaasa võtta ja… kiire oli nagu ka. Polnud aega peenutseda ja tünne kärusse toppima hakata. Jooksujalul toonima, kalpsates kassasse, tünnid käte otstes kõlkumas. Seal on nii toredad kassapidajanaised, pooled neist kindlasti maakad :D, ja üks mainis ära, et tugev Eesti naine, nagu su õdegi.

Vastasin: “Maakad ju!”

A missest üldse ära mainida, võiks arvata…ega üks õige maakas ei käi ringi ja ei kuuluta, et ta maakas on?

Lapsepõlvesuved möödusid tihti vana-vanaema juures. Onu oli meil peremees seal ja ehitas lambaaedikuid, lasi meil harvadel kordadel traktoriga heina teha. Vana “põka” roolis saime sugulastega see-eest sageli esimesi juhioskusi katsetada. Kõik metsad olid meie onne ja kõik käsivarred nõgesekuplaid täis. Piimalahvka käis naabertalu teeotsas peatusi tegemas, alumiiniumnõuga tassisime piimotška vanaemale koju kätte. Onu, kes oma toimetustega sageli ööni välja askeldas, vedasime vaadist koduõlut töömaale. Vahu limpsisime tee peal salaja ära. Sahvris olid hapukurgid, mida pidasime jäätisteks ja müüsime neid räige kasumiga sõstralehtede eest ka teistele.

Pojengipõõsad, kiik kastanipuul, laste vahel jaotatud rohimispeenrad, sirelikobaratest õnne otsimine…

Ükskord me ladusime puuriidad neljakandiliselt nii, et sinna sai toad ehitada. Samblast vooderdasime voodikatte. Järgmisel hommikul tormasime lakast alla, polnud mahti tuppa hommikust sööma minnagi, kohe uut ehitist üle kaema. Ukse olime megakitsa avaga jätnud. Nii et sisse ja välja pääses ainult külgepidi ja pead seal pöörama ei mahtunud. Öö jooksul oli samblavoodisse hiigelvihmauss end üürnikuna sisse seadnud. Sugulane arvas miskipärast, et see jubedik oli imearmas tegelane ja tõstis ta sõrmede vahel õhku. Poiste värk, nad peavad ilmtingimata kõik maod maamunalt üles korjama. Las nad roomavad rahulikult (ja parem juba mitte nii rahulikult, et üsna kiiresti võiks) oma teed ja kogu lugu! Mul see ussihirm selle hetkeni oli olnud mõõdukas, selline rohkem vanaema õpetus, et sõnajalgade vahel ette vaataksime, et rästiku peale ei astuks. Ent kuna ma tundsin, et tark on alalhoidliku meelega igasugu roomajatega diplomaatilist distantsi hoida niiehknaa, tormasin ukse poole. Ja sugulaspoiss ka oma maoga maha ei jäänud. Taktikaliselt põgenesin valesti, sest avast end läbi sikutades jätsin näo nö toa poole. Ja korraga see uss mu laupa tabaski. Sellest momendist, ole nii palju maakas kui tahad, ussihirm jälitab tänase päevani. Nii et hoidku nad end mu näost ja jalgadest ja riigist parem eemale!

Nii et maakas pole kunagi lihtsalt maakaks olemine. Need on lood ja järeldused, mis saadavad meid terve elu. ❤

Neid peaks ikka mainima ja meenutama aeg-ajalt ja kui kellelgi on mõni hea lugu, kirjutagu ta see siia kommentaaridesse teistele ka lugemiseks, olgu hea 🙂

Mäletan hästi, et kõik need korrad, kui juhtusin Metskülas lastest üksi olema, ei olnud ma tegelikult kunagi üksi. Uitasin ringi ja olin alati filmirežissöör, ning alati olid meil mingite tegelastega metsa all või piimateel filmivõtted. Nii et kui teised kohale jõudsid, olid mängud juba sisse mängitud ja tuli vaid natuke reegleid selgitada.

Maakas, mis maakas no!

***

Ma arvan, et küsimus, mida ja miks sa sealt kõrvaklappidest kuulad kogu aeg, on nüüd vastuse saanud. Onju igavesti äge lugu! Teada-tuntud aaslaidi-huumor ja saarlase pöikpäine enesearmastus, minu meelest on neil Eesti naistel kena maitse 👄

20180525_193518.jpg

 

4 Comments on “Tervitused maakatele!

  1. See sama peremees naerab siiani, et leiab naelu puude seest, mille otsa ehitasime onni. Ja need vanavanaema pliidiplaadil tehtud kartulid koos lausega: “ärge unustage koju tulla vahepeal!” Mullikat sai taga aetud, madalroomates naabrieide lambakarjamaal maasikaid korjatud ja vahele jäädes ennast ribadeks joostud üle okastraadi, lakas magamine või kuivatatud õunte nosimine vanavana selja taga voodis unejutu kõrvale. Katusel istumised ja jutustamised poole ööni. Oh oleks oma lastel ka selliseid mälestusi ometi!
    Kummarid ja dressipüksid on tegijad siiani – maakas mis maakas 😉

  2. Mina käisin lapsena maal olles karjas, korra kaks nädalas ja karjapäev oli kokku 8 tundi, 4 ennelõunal ja 4 õhtul. Lapse jaoks ikka kohutavalt igav tegevus. Ükskord olin õhtul karjas koos koeraga- see va sinder aga valvas ainult mind. Oli jubedamalt suur kõhuvalu, et võttis silmist pimedaks ja ei suutnud muud, kui maas linal väänelda. Võileivad ja hapukurgid toitsin lammastele, endal oli süda jube paha. Kui ma siis pärast umbes tunnist püherdamist lõpuks silmad avasin ( korea valvsa pilgu all ), olid lehmad lambad kadunud. Täitsa jube hakkas, 11 lehma ja 50 lammast põllult pühitud. Õnneks märkasin peale korralikku paanikahoogu ühe lehma saba võsas kärbseid vehkimas ja leidsin lehmakarja Pähklimetsast üles ( Setumaal ). Nad ei olnud veel väga sügavale metsa jõudnud. Lambad olid aga ümber metsa teisele põllule läinud ja ka need sain lõpuks kätte, koer ikka truult kannul. Üldiselt olime ikka karjas kahekesi, et veidigi lõbusam oleks ja koer oli ka asjalik ja suutis käsu peale ikka karja kokku ajada. Tookord olin üksi koos koeraga ja kari oli külast kaugel. Ühesõnaga, väga hästi läks kõik.
    Neid lugusid karjas käimisest oleks veel, kuidas lehmad varbasirutusega üle uue silla hüppasid ja lambad ojja kukkusid, aga parem on neid ise rääkida, et emotsioon ja nali paremini välja tuleks. Olid tõesti ajad 🙂

    • Hea, et siinpool piiri kätte said ikka 😀 Illos!

Leave a Reply

%d bloggers like this: