20180626_195223.jpg

Väga kena on rootslastest see, et nad hoiavad meile kõige hingelähedasemaid traditsioone samavõrd au sees kui eestlasedki. Jaanipäevad ja jõulud on

elu mõte ja eesmärk

ja iga ehitusobjekti deadline.

Nii et võite isegi arvata, missuguse elevusega me poistega sel korral Karlskronasse lendasime. Jaanilõkked, õllelaulud, köievedu ja karikakrapärjad juba peas sirendamas.

(All ka lühike tutvustus neile, kes pole kunagi rootslaste midsommarist osa saanud.)

Minu poiste elevus on muidugi omaette teema. Otseloomulikult olid nad sama õhinal lennukisse astuma, kui nende teada-tuntud veids viirdo empski. Seda enam, et see oli nende esimene lennukisõit. Püha maandumine,  ma mäletan…kui ma esimest korda lendasin. Me sõbrannaga vist ajasime selle lennuki täiesti marru seal oma kilkamisega.  Need kaks venda mul siin aga…nagu mingid kivinägudega aasia sehvtimehed oma järjekordset tüütut vahemaandumist tegemas.

Ma:”Nooooh, kuidas teile meeldib, poisid, noh-noh-nohhadi-noh???”

Nad:”Mis asi muidu täpselt?”

Kristofer nägi lennul veel oma sõbra venda ja…tavaline värk no. Mul hakkab selline tunne tekkima, et elus ei tohigi napakalt rõõmus olla ülepea millegi üle, ilma et su oma pojadki sind imelikult vaataks. Viiiiird tõesti!

Igal juhul…

Mees korjas meid ülesse, nagu ikka, ja aega raiskamata andsin talle teada, et kui ta arvab, et jõuluhullus on ainuke haigus, mis tema imenunnut printsessi krooniliselt vaevab, siis…ülla-ülla! Hakkaku aga oma rootsi sõpru läbi pommitama ja küsigu otsemaid kus pidu ja lõke on, kus on!!!!!

“Kallis,” alustas ta kuidagi ettevaatlikult. “Vaata, siin on nüüd nii, et kl 12 päeval süüdati ametlikud jaanilõkked, mängiti mängud, lauldi laulud…aga praegu on juba kuus õhtul ju.”

“Misasssssja?” ei uskunud ma oma kõrvu. Lõug hakkas võbisema ja vaevu suutsin kurgu põhjast piiksuda, et “iiiiiilma minuuuuuuuuta”.

Kui keegi meilt seltskonnas uurima hakkab, millal me oma last siis sünnitama hakkame, siis mees mul tavaliselt ütleb, et tal on juba kolm last. Et ta veel mõtleb.

Saate siis ise ka aru, milline karm reaalsus on ühe väikese tüdruku jaoks jaanipeost ilmajäämine. Jah, mu teine pool grillis ja möllas ja veetsime aega sõpradega vaieldes, kes on suuremad viikingid, kas eestlased või jugoslaavlased. (Loomulikult saavutasin peaaegu rahvusvahelise väitlusvõidu, kuni tuli mu vanem poeg ja hakkas seletama, miks geograafiliselt ja faktiliselt ((ja ta ei teinud sel korral isegi nalja mitte, põhjalikult selgitas)) oleme me kõik viikingitest väga kaugel…fänks ö lot no) Poisid mängisid jalgpalli ja külalised kiitsid, kui hästi kasvatatud pojad mul on. Sain omale lõpuks selles mõttes sõbranna, et lõpuks ometi laskus ühe tüdrukuga jutt nagu päris tüdrukute stiilis jutuajamiseks…meganauditav…kuna seni pidin leppima pigem mehe sõprade sõprusega (kes on väga kihvtid iseenesest selle väikse veaga, et nad ei ole naised!).  Vaatasime mitu päeva jalgpalli küünlavalgel (ja piltidel pole veel isegi mitte terassiküünlaid)…

IMG_20180627_135812_623

…aga…aga see kõik ei olnud mitte natukenegi lõkke moodi.

Nii et nüüd ma ei teagi. Tuleb ikkagi seadust rikkuma hakata ja suvalisse kohta tuli maha teha. Ja kui korravalvurid distsiplineerima jõuavad, ütlen, et meil on nii kombeks juba nukitsamehest saati. Ja pange vangi, kui tahate!

Igal juhul, muus osas on kõik harmooniline. Mehed on mul siin omavahel  bestikad ning suurim pereskandaal on olnud see, kui poolkaitsja Jimmy Durmaz langes pärast Rootsile teenitud kaotust rassistide rünnaku alla ja mu mees otsustas sellepeale Rootsist minema kolida. Ma soovitasin tal natuke asja vabamalt võtta, sest rassistidega saab tavaliselt hiiglama palju nalja ajal, kui nad end lolliks teevad. Et elu nendeta oleks oluliselt igavam ju. No siis ta ikka otsustas, et kohe me kolima ei hakka. Seda enam et pool Rootsit ja pea terve ta office astus Durmaz kaitseks välja  (huvitav, kas selline mõte ka Eestis kellelgi peast läbi käis pärast seda, kui Sissi Nylia Benital soovitati “tagasi Aafrikasse roomata”…oled sa 8 või 80…sa rooma ise kõrvaltänavale enne…ja kui põlved terveks jäävad…eks me siis kaalu seda aafrika asja kah ehk…igal juhul…rassism on igaühe õigus olla idioot…ent seda väljendada…vot sellist õigust kahjuks meitele antud pole ja see võiks kõigile selge olla juba tänasel terasel päeval…eeee…kõlas veids targutavalt? ).

Nii et ikka itsitame siin enne oma kõhud täis ja seejärel vaatame, kuhu kolime.

Krissu naaseb varsti Eestisse, et sõbraga Malevas tööd rügama asuda. Aga Kaur teatas, et ta on nüüd kindel…tema tahab elada meiega. Vahepeal ta nimelt arvas, et ta on nii vana inimene küll, et võib ise otsustada, mis riigis ja kumba vanemaga tema oma teekonda jätkab. Polnud vaja õnneks veenmagi hakata. Millegipärast otsustas ta kohe siiajõudes, et meeldib ja jääb.

Nii et kõik on hästi meiega ja ma teen hetkel millimeetrihingetõmbeid, millimeetrisamme, et seda head hoida ja armastada.

Eestlased teevad aga hirmilusat muusikat endiselt. Kolm tuhat korda kuulanud juba Lenna lugu…

Neljas tuhat tuleb veel…

Olgem ilusad! 🌹

 

Leave a Reply

%d bloggers like this: