20180630_154025.jpg

Sõõõõuuuuu…

Nii ma siis nüüd siin istun ja mõtlen, et kas oleks ehk parem rääkimata jätta? Sest ilmselgelt pole “araabia nägu” teema, millele ma igapäevaselt mõtlen. Minu kodud on Eestis ja Rootsis. Ja igapäevaelu keerleb siiski nende etnoste ümber. Aga minu elukaaslase päritolu on otseloomulikult suurendanud huvi ja kiindumustki araabia kultuuri ning teadmishimu religioossete maailmavaadete osas.

Tõde on, et noil päevil, kui hommikul on vaja tööle kiirustada ning õhtul millalgi jääb vaid natuke aega lastele pühendumiseks, ei jõua tavaline harilik töösääsk mujale piniseda kui väsinult voodisse. Millessegi veel süvenema hakata, küsimusi esitada ja fakte kontrollida ei jõua ja ei viitsi. Ja kui keegi üldse mingit tõde taga ajama asub, siis lähtudes mõistlikkusest peaks esimese asjana tunnistama: mingit ühistõe ruumi ei eksisteeri. On ainult erinevatest sündmustest, tavadest, lugudest tekkinud vaated, neist omakorda seisukohad ja kõik sõltub kontekstist ning sellest, kuivõrd on tõe selgitamisel jõutud teadmistesse…põhjendatud uskumistesse…süveneda ja sealt edasi faktipõhiselt käituda.

Juhtun üllatavalt helges momendis olema. Õnnelik selles mõttes, et kui minu kodus kardinad ette tõmmata, siis võib meelerahuga enesele tunnistada, et siin valitseb hoolimine, hoolitsemine, rahu, enamasti üksmeel ja kui ka mitte, siis erimeelsuste üle on kõigil võimalus vaielda ning sellel on ka tavaliselt mingi tulem. Ehk et vaidlusest muutub midagi paremuse poole.

Paljud naised ja mehed…kõikjal maailmas…kogevad midagi muud. Et kui ka pealtnäha on kõik kaunikene, muutub olukord hetkel, kui kodus kardinad ette tõmmatakse, kui keegi justkui ei näe enam. Paljude inimeste puhul me ei räägi isegi kardinatest enam, vaid sellest, kuidas kogukond väär- või kuritegusid toetab…vahel varjab. Sageli on need kogukonnad tõepoolest pealtnäha seotud religiooniga.

Araabia meie hulgas on omandanud näo. Ta ei ole nagu meie. Kuitahes hea või halb, vaene või rikas, läänelik või äsjapõgenenud- ta ei ole meie, tal on oma kasvatus ja see on üldjuhul seotud religiooni, mingite kahtlaste usukommuunide ja “sooviga” oma kultuurivaiad meie aeda lüüa. Eestlased ja rootslased on oma kommetelt ja uskumuselt üsna sarnased kogukonnad. Valdavalt ateistlikud, spirituaalsed, müstikudki ehk. Aga üht jumalat, millega kaasneb ka muu seas usk taevasse ja põrgusse…seda kohtab meie kandis harvem. Seega on araabia nägu ühel või teisel moel miski, mis võiks meie õuelt eemale hoida, sest keegi ei viitsi selle võõra häid või halbu kavatsusi testima hakata. Tule, joo kohvi ja mine oma koju tagasi. Nii mõeldakse. Ja väljendatakse. Pidevalt. Ja igal pool. Ei väljendata enamasti ainult lähemas tutvusringkonnas, sest seda saab siiski mingil määral valida ja suunata, kellega sa end ümbritsed või mitte. Lõpuni siiski mitte (tööalaselt näiteks).

Ja nii ma mõtlen, et peaks siiski rääkima. Oma mõtetetest ja kogemusest. Sest võib olla keegi tunneb, et tahab sellest lugeda. Et araabial on ka teine nägu.

Räägin, sellest, mida ma juba tunnen. Ja sellest, mida ma ei tunne-parandatagu mind ja rääkigu need, kes tunnevad. Ja ma tahan rääkida mitte kui poliitik, kes ma ju õnneks pole, ning kes seisab seal küll kõige oma superajaloo ja ette vuristavate vaadete ja popluistlike loosungite eest, tõsi, kuid kelle puhul jääb alati küsimus, kas ta mitte jüngrite (valimishäälte) tõttu fakte valikuliselt ei käitle. Nii et migratsioonipoliitikast tänagi, jube kahju, juttu ei tule. Mina ei tea, kuidas aidata inimesi ja võidelda kuritegevusega samal ajal. Aga see ei ole vast nii pahakspandav, kui fakt, et seda ei tea asutused, kes peaks seda teadma.

Ja ka mitte kui religioosne inimene ei jutusta, sest  seda ma ka ei juhtu olema. Kuigi elukaaslase tõttu on huvi ja soov religioonide osas rohkem teada saada suurenenud. Nii et minu sõna on minu isiklikud teadmised ja kogemused, ega esinda mingisugust suuremat ühist vaatepunkti.

Mis paneb rääkima? See panebki, et araabial on ka teine nägu.

Minu jaoks on see esimene. Ehk et mina näen toda nägu esimesena. Ning seejärel ülejäänut. Ja ma ei arva, et pigistan silmi kinni või käsitlen teemat vastutustundetult. Arvan vastupidist.

Kui me piltlikult astume ühest kultuuriruumist teise, siis tuleb meil, tahame või ei, arvestada väga paljude etniliste eripäradega. Enamasti me neid ei tunne, meil tuleb neid tundma õppida. Need tunduvad meile võõrad või siis meie omadega sarnased. Igal juhul…

Üheks peamiseks etniliseks erijooneks on keel. Lera Boroditsky kõneleb lühidalt ja pealiskaudselt, missugused nüansid teise keele tundmaõppimisel rolli mängima hakkavad.

Maailmas räägitakse u 7000 keelt. Ühises keeleruumis ei saada sageli rahvuskaaslase dialektistki aru, rääkimata siis sellest, et keelt tundmata ei tekiks raskusi akadeemilise keele, kantseliidi, metafooride, lingvistiliste illustratsioonide, vanasõnade, slängi, poeetiliste tekstimoonduste jms tabaval tajumisel võõrkeeles. Paljude fraaside, isegi sõnade taga on lugu, mille sisu tundmata pole võimalik teksti tajuda originaalilähedusele truuks jäädes. Lisame siia veel kahemõttelisuse, kalambuuri, huumorikeele. Kaos!

Kord palus mu klient teha tema tarvis neli värvitesti. Viimistlusmaailmas on värv siis see, millel on konsistents, nakkuvus- ja läikeomadused, lõhn jms. Visuaalselt on võimalik sama värvi muuta rahvakeeles “mitmeks erinevaks värviks”, seda siis toonides. Nii et tegelikkuses palus ta küll teha toonitesti, aga eesti keeles on tavaks toonitesti siiski värvitestiks nimetada.

Ma olin kogenud, et mõnikord näisid naisterahvad sarnaste toonide erinevust paremini tajuvat kui nende abikaasad ja meestele tundus toonivalik naise õlgadele jätta pigem kergendus. Värvitesti puhul küsisin 6 mehelt ja neljalt naiselt, mitut erinevat tooni nad tajuvad. Võin kinnitada, et toone oli neli. Kõik pastelsed ja ligilähedased: roosa, beež, kollane ja hallroheline.

5 meest kuuest tajus kahte erinevat tooni. Viimane kahtles, kas kolme või nelja. Tõsi, et ainuke selgelt eristuv toon oli roosa. Teatud valguses võis selles testis läbi põruda kes tahes. Siiski ei kahelnud ükski naine, et toone oli neli. See võis olla juhus, et toonitajuvad meesterahvad testis lihtsalt ei osalenud…või siis ka mitte. Kas keegi on kuulnud kunagi meest ütlevat “oooooo, sa tulid juuksurist ja juused täitsa teist värvi kohe, kae kaunist!”?

Never! 😀

https://www.google.se/amp/s/www.psychologytoday.com/us/blog/brain-babble/201504/when-it-comes-color-men-women-arent-seeing-eye-eye%3famp

Meestel seevastu, nagu artiklist selgub, on parem taju heleda ja tumeda tooni fikseerimisel. Et aga kes oleks võinud seda kõike arvata, eks ole. Sa ei tule selle pealegi…kui ei koge ja ei uuri.

Araabia teine nägu on tõesti kuidagi distsipliinikindlam tüüp kui tavapärane euroopa hunt. Pühendunum perele. Mingit “naised istugu köögis!” teemat ei ole. Meie puhul on isegi vastupidi, vahest nad loodavad mu sealt köögist välja saada kamba peale, aga unistagu edasi 😀 Ent pere eest peab naine hoolitsema küll. Hoolitsema, et koos laua taga süüakse ja enne seda peremehe ära ootama. Laste eest peaks pigem asju ära tegema, mis minu arust on puhas kurjus küll, jah. Lapsed peaks ikka iseseisvuse kuidagipidi saavutama mo meelest või mis? Aga see selleks. Ühesõnaga, emasid tuleb austada. Aga emadelt oodatakse ka allahindluseta emarolli täitmist. Ja araabia nägu on veendunum oma sõnades ja selles et need päriselus toimiksid. Näiteks kui araabia teine nägu kohtab elus armastust, kel on tekkinud komme liiga kergekäeliselt veini juua stressiperioodil, siis ei jäta ta enne, kui ta on saavutanud oma eesmärgi: aidata oma armastusel sellest kombest nii palju vabaneda, et sa edaspidi haaraksid veini järele harva ja selleks  sobivas olukorras. Jah, ta justkui oskab oma sõna maksma panna. Ja ma olen kindel, et tema järjekindlus on seotud religioonist tuleva pühendumisjõuga. Iga teine ateistlik mees laseks lihtsalt jalga. Araabia teine nägu vajab puhtust. Seega ta on koristamises ja pesupesemises kõva käpp. Kui naine parasjagu tööl ei käi otseselt, ja kodus puhkab, hakkaks tal endal piinlik viimaseid lasta mehel teha, kes päev otsa on tööl on bossanud. Niisiis tehakse kodutöid koos. Araabia teine nägu tahab üldse naisega koos aega veeta enam kui eurooplane. Mis on viiiird tegelikult. Ja on solvunudki, kui naine unustab end liiga pikalt kirjutama või … Sealsamas on ta siiski üldjoontes toetav ja innustav isiklikes ettevõtmistes.

Araabia teine nägu armastab romantikat, voolavat araabia, aga ka vene, rootsi, eesti muusikat ja tema sensuaalsus on muidugi maailmakuulus. Samas mingisugust moosist mudumüra ikka nii palju ei ole, kui arvatakse. Selles osas suht Eesti mees, ma ütleks. Lihtsalt lilli toob oluliselt tihedamini. Ja hoolitseb nagu isa…tõesti. Näiteks araabiakeelne sõna…vist ainus, mida iga keskmine eurooplane teab, habibi…see ei tähenda vaid mitte  “minu arm”-u…nagu me siin kõik oma tarkusest teame. Habibi on austust väljendav pöördumine kelle iganes poole. Ka meessoost sõprade. Nii et ei ole vaja araablast pedeks sõimata, kuna sina arvasid, et habibi on mullikeeles minu arm või midagi sellist ja nüüd, sa vaata sunnikut, miilustab meestega seal ja kõik puha. Oma viga, et valesti arvasid.

Araablane läänes ei pruugi päris iga päev palvetada. Nii et suht patune kuju. Aga kui ta seda siiski teeb, siis eriti krampi tõmbuma ei pea. Palvetajast eespool ei tohiks lihtsalt seista, selline huvitav tähelepanek, ja see ei kehti loomade ja laste kohta, kes sellest veel aru ei saa. Nii et kui sa mingil põhjusel pead talle just sülle ronima, siis sind kepiga surnuks ei surgita, vaid seda selgitatakse. Nu nagu sõnadega. No nagu meil Eestiski enamasti.

No me oleme selle viis minutit suutnud ka teises ruumis püsida. Ja üldiselt me enam ei pane seda tähelegi. See on araablase ja tema jumala vaheline asi.

Araablane ei hakka sulle kunagi oma usust lampi ise kõnelema. Esiteks on tal “elu ka”! Kõik visuaalis ja volüümis ei keerle islami ümber. Ja selline tavaline maailmavallutusplaanideta moslem on millegipärast veendunud, et kedagi uskuma sundida ei saa, ega tohigi. Samuti on usust välja astumisega. Tõsi, suguvõsa võib mossitada ja sinuga isegi mitte enam rääkida. Ent mingile ausurmale Koraan õigustust ei anna. Kõik, mida sina teed, on sinu ja jumala vaheline asi, ütleb araabia teine nägu. Ehk et ise teed, ise saad karistada. Kellelgi teisel…ei ühelgi teisel inimesel pole õigust Jumala tööd ära teha, karistus tuleb siis, kui sa sured ja põrgusse lähed (enamik inimestest pidavat siis esmajoones põrgusse minema) ja loodetavasti hea inimesena sealt kiiresti välja saad ning oma sammud seitsme taeva poole sead. Ja karistada olevat siis õigus ainult Jumalal. Selline olevat islamiloogika.

Muide, moslemitest ainult 15 % on araablased. Suurem osa neist redutab Lõuna-Aasias hoopis. Nii et araablane ei võrdu sõnaga moslem. Ka vastupidi mitte.

Jah. On tõsi, et 90 % moslemeist on sunnid, mingi osa šiiad ja siis seal on veel midagi. Neil on olnud ajaloolilselt konflikte ja ususõdu, tõesti. Aga tavaline tänapäeva sunni näiteks… Süürias enne, kui ta kodumaal sõda puhkes, ei pruukinud teadagi, et ta sõber kristlane või šiia on. Nad ei käinud ukse peal Vahitorne jagamas. Usk on igaühe privaatne asi ja seda üldjoontes austati.

Kas sa tead, kuidas Süüria sõda algas? Araabia kevad oli kaasa toonud esialgu rahumeelsed protestid kohalike kuningate väljavahetamiseks Tuneesias, Egiptuses, Liibanonis… Või no mis rahumeelsed… Ent süüria teismelised otsustasid seepeale teiste riikide eeskujul samuti mässata ja kirjutasid koolimaja seinale “Sina oled järgmine, doktor!” Nad kirjutasid grafiti, kujutate ette kurjategijaid!!! Meil Eestis peaks igapäev kodusõda algama sellisel juhul…Kahjuks oli aga teada, kellele hüüdnimi kuulus. Ning poisid arreteeriti ja neid piinati nii, et üks poistest maksis selle lause eest oma eluga peatselt. Mõni hiljem. Kui isad oma lapsi tagasi nõudsid, öeldi neile, et minge koju ja tehke uued. Rahvas tuli tänavatele mitte jumala poole hüüdma, vaid poiste vabadusse laskmist ja demokraatiat nõudma. Hiljem kui rahutused linnast linna laienesid ja kohalik kuningas oma armeega “hätta” jäi ning otsustas range režiimiga vanglast islamiste vabastada, et nood ta agendat toetaksid, “ei tulnud ta muidugi selle peale, et viimased ta vastu pööravad” ja endale sedavõrd liitlasi koguvad ( ja kõrvalnähuna ning lisaboonusena sõja varjus ka euroopat vallutada aega leidsid). Kust neile “armu saanutele” tegutsemiseks raha tuli? Vot seda küsitagu nüüd kõikidelt suure hingega abistajatelt… Ja loomulikult on kuningas hea. Selles ei tohi kahelda. Lihtsalt natukene süda läheb pahaks, kui keegi meil siin hakkab jorisema taas et “aga mida see Assad siis õigupoolest teinud on”. Nii kujundati asi ususõjaks. Et näidata…lahkhelid on usupõhised ning tähelepanu enda jõhkruselt mujale suunata.

Nii et küsimus, kust maniakid Euroopasse tulevad…siis osad neist nii, et neid piinatakse enne Sednayas päris jubedasti, jah. (Piinatakse sealjuures  ka neid, kes ei ole islamistid, vaid arreteeritud täiesti absurdsetel “reeturisüüdistuste” alustel…sealhulgas rasedaid naisi. See on diktatuur ja sõda. Mitte islam ja koraan.)

Nii et enne kui rääkida, et araabianägusid kasvataksegi nii…tapma ja vägistama ja piinama…

Ei. Neid ei kasvatata nii.

Ära räägi Pakistanist või Iraanist, kes olid enne normaalsed, kauni kultuuriga maad…ja islam need hävitas. Selle hävitasid kurjategijad, kes juhtumisi tundsid araabia keelt ja kel oli lihtne manipuleerida inimestega, kes araabia keelest halligi ei teadnud. Räägi, kuidas võidelda ajalootruu anastamise, diktatuuri, vägivaldsete liidrite ja neid järgivate jüngritega? Ah õige…sa ju tead, et sa ei tea, kuidas nendega võidelda! Rootsi politsei ei tea isegi, kuidas võidelda 15 aastaste kohalike pättidega. Mida me siis räägime tervetest diktatuuride või regioonide korrale kutsumisest. Ja kes seda teha saaks ülepea? Rahvas…

Naerukoht.

Süüdista siis islamit. Kõiki 1.8 miljardit moslemit korraga. Tee nende elu ebameeldivaks, kes on heatahtlikud. Kohtle pahatahtlikke ja heatahtlikke samal pulgal. Ehk sul läheb kergemaks, tõesti. Aga seejärel oled sa ka ise “kurja tegija”, kes pole elus ikka veel selgeks õppinud, mis on hea ja mis on halb. Mida siis sinult õigupoolest  oodatagi. Või milleks siis üldse inimõigused ja teiste vägivalla üle kaeblemine?

Pole ühtegi moslemi kuritegu, mille kohta on teave ja mille kohta samasugust teavet ei leia kristlaste kohta. Konservatiivid rõhuvad hirmsasti poliitilise korrektsuse lõpetamisele, et islamit kui religiooni tuleb kohelda vägivallaallikana ja tuleb lõpetada kõnelused rahumeelsest islamist. Kas pole huvitav, et neist tulihingelistest konservatiividest enamik on kristlased? Aga see selleks. Islami kasvatus on üks teema. Saudi riigi seadused teine (muide, täna tohivad seal naised ikkagi juba isegi autot juhtida, nii et kontrollida kuuldut enne levitamist on ka oluline). Sundabielude seotus Muhamediga kolmas. See on väidetavalt tõsi, et Muhamedil oli palju naisi ja ta lemmiknaine oli abielludes kõigest kuuene, ja abielu konsumeerimisel 9 või 10. Sealsamas arvatakse sinna ka teisi numbreid, kuni 19ni välja. Ent üsna tõenäoline on, et tüdruk võis olla noor…arvestades aega, kus lastega abiellumine polnud tabu veel…kahjuks. Ka kristluses… Ja paganate seas.

Muide…25 (või 27, segaduses) usa osariiki pole tänaseni abiellumisvanust seadusega reguleerinud ja usa on sund- ja lapsabielude meelispaik. Tõsi, suur osa abiellujaid on seotud krstluse, judaismi, islami, hinduismiga.

Aga tõde on, et ka normaalseid kristlasi, ehk ristasi, kes järgivad Piiblit seal öeldu põhjal, ei kasvatata nii. See kui igaüks arvab, et ta võib sõnu väänata ja see annab õiguse lapse ahistamiseks… ei anna. Ei kristlasele, moslemile, ega Eesti ateistile. Kui ma küsisin meie Eesti kristlike konservatiivide käest, miks ei tegeleta kohaliku lasteahistamise teemaga, siis vastuseks tuli, et nad pole sellega end kurssi viinud, et säherdune asi üldse olemas on. Minu teada pole teemat nende poolt kajastatud tänaseni. Miks? Samuti, miks USA ei vaevu isegi seda tegema, et ta nimetab kuriteo kuriteoks (andes välja seaduse piirata laste vägistamisi, sest ükski laps tõenäoliselt oma uue abikaasa privaatpalvetele jah ei ütleks)? Miks on vaja igas küsimuses viidata islami poole?

Ja see ei ole poliitiline korrektsus kui tavaline heausklik moslem kaitseb ennast nende eest, kes ei oska kuritegudega võidelda ning viitavad selleasemel ükskõik millise valuliku teema käsitlemisel nende usule ja raamatule.

Mina usun, lugenud natuke koraani ja küsinud seletusi (ilma seletusteta ei tohikski Koraani või Piiblit studeerida, samuti ei tohi seda igaüks õpetada, sest ilukirjanduslikku teksti on võimalik väänata kuidas iganes, eriti kui keelt ei valda ja heebrea ning araabia keelt paljud usklikud ja mitteusklikud ei valda), kuulanud inimesi, et algsed pühakirjad on heasoovlikud, elujaatavad ja mõistes lugusid ka pealtnäha “vägivaldsete” värsside osas pole need seda sugugi. Pigem on tekkinud tekstides küsimused, kas jumal lubab end teatud olukorras kaitsta vägivalla eest vägivallaga jms…no ja imelik ta oleks, kui ta ei lubaks. Aga algatada barbaarsust, kuritegu…ei. Seda pühatekstid ei luba. Mitte ühelgi moel. Ja kindel on, et need, kes kasutavad Koraani või Piiblit kuritegude õigustamiseks, sillutavad endale ikkagi kenakese “põrgutee”.

Kas sa teadsid, et araablastest kristlased kutsuvad jumalat Allahiks? Mitte seetõttu, et “need raiped ju muud ei tea,  ega näe kui oma Allahit”, vaid et allah on araabia keeles mitte nimi, vaid nimisõna, mis tähendab “jumalat”. Aga miks ta siis suure tähega kirjutatakse? Araabia keeles polegi suurt tähte. Nii et miks me kirjutame siis, oma viga.

Kas sa teadsid, et kristlastel, juutidel ja moslemitel on üks ja seesama jumal? Nende erinevused seisnevad vaid erimeelsustes prohvetite osas. Moslemid järgivad jumala õpetusi, mille sõnumineeris neile Muhhamed. Ja nad ei usu, et Jeesus oli jumala poeg, vaid lihtsalt samuti prohvet. Muus osas on Jeesuse lugu ka Koraanis kirjas, ning Muhammed Piiblis. Ka Jakobi ja Joosepi (jt) lugu on Koraani üks peatükke (12), mis on minu teise araabia isiklik lemmiklugu. Ja normaalsed usklikud, “vähem ambitsioonikad”, austavad teineteist sel lihtsal põhjusel, et muidu nad lihtsalt ei järgikski pühateksti. Ehk et nad poleks justnimelt oma raamatute põhjal õiged usklikud, kui nad ei austaks teiste usklike lugusid, mis nende enda raamatuski kirjas!

Koraanis on peatükid (114 suurat) ja salmid, millised jagunevad A) seadusteks…ehk et need ajas ei muutu ja neid tuleb järgida ning B) lood, mille sõnumit saab mõista lühikese värsi taga pikemat lugu teades ja mille puhul tuleb arvestada kirjutamise aega ja mida võib siis nö päriselu ja tänapäevaga kohandada, aga nende lugude mõte on õpetlikkus. Mitte nende järgimine. Nagu muudes muinasjuttudeski. A ja B on omavahel läbisegi, ehk et seadusi tuleb ära tunda ja tunneb neid ära järgmiselt: Koraanis algavad kõik seadused sõnadega “oo ja nemad kes usuvad”. Tarmo Markeni tõlgitud estikeelses koraanitekstis on see lause valesti tõlgitud “Oo, teie, kes hoiatust kuulda võtate!”. Nii et ei oska hinnata, kui palju tõlkevigu, ja kui sisult olulisi, seal veel võib olla. Aga siiski, tunneb selle järgi seaduse ära ning kui uurida ja täpsustada, on eestikeelsest variandist võimalik Koraanist siiski ülevaade saada.

Tegelikult ka sunnid ja šiiad pole niivõrd sektid, vaid “sunnid” tähendus on järgija, mis viitab Muhamedi viimaseks prohvetiks olemisele ja tema sõnumi järgimisele. Ja šiiad siis on nimepõhiselt lausa pooljumalaks võtnud Ali, kes olla Muhamedi õpetusi edasi viinud pärast viimase surma, ent kes olla siis tegelikult tavaline inimene. Nii et sunnid naeravad küll jah, et šiiadel on fäntäsid. Mis ajab muidugi omakorda naerma ühe korraliku ateisti või agnostiku või niisama kõrvaltvaataja (sest kas ei keerle kogu lugu justkui fäntäside ümber?).

Jumalat ei kujutata üheski raamatus, ega filmis sel lihtsal põhjusel, et keegi ei tea, kuidas ta välja näeb. Tal ei ole inimese kuju. Seega mehikesest pilve otsas jalgu kõlgutamas…sellist kujutlust luua ei saa. See, et meil selline kujund tekkinud on, näitab, kuidas juba religiooni jaoks olulises küsimuses on valearusaam laialt levinud. Paljud usklikud arvavad, et Jeesus Kristus ongi Jumal ise. Kristlikus arhitektuuris ja sisekujundudes kasutatakse skripte, maale ja skulptuure, millel kujutatud prohveteid, peamiselt küll Jeesust…meie kandis… mis on kindlasti üks valearusaama põhjuseid. Mošeedes on skulptuuride kasutamine keelatud.

Ma tunnen, et mul on alati olnud suhe mingi oma jumalaga. Kellel pole raamatut…kes ei taha, et ma temast teistele kuulutaksin. Seetõttu ei valmista ta ka kellelegi meelehärmi ega põhjusta sõdu. Jumalaga, kellegagi kes justkui juhataks edasi aeg-ajalt…  temaga suhestumine ei ole keeruline. See on pigem austuse tunne millegi suurema ees. Ja distsiplineerib selles mõttes, et keegi alati näeb su tegusid. Ja sa võtad vastutuse nii õigete kui valetegude eest.

Ka prohvetite lugude lugemine on ju nagu ikka loo lugemine. Väga paljud mõistlikud mittereligoossed inimesed on pühakirju proovinud lugeda. Kuigi, ma ei näe Koraani puhul tõesti muud võimalust seda funktsionaalselt lugeda, kui et kõndiv koraanientsüklopeedia on kohe kõrvalt võtta.

Mida on uskmatul raske omaks võtta on pigem taeva-põrguga hirmutamine.

Et elama peaks ikka ju pigem armastuses, kui hirmus? Kuigi…kui ma mõtlen oma araabia teisele näole, siis minu meelest on ta selliseks kasvatatud, nagu ta on, just tänu usukasvatusele. (Osa tema sõpradest samuti.) Ja ma ei muudaks tema puhul midagi. Nii et religioonil on siiski väärtused, mis annavad inimesele eesmärgi, põhimõttekindluse, tähenduslikkuse, armastuse-kui religiooni tekste ei kuritarvitata. Ent annab ka mõninga hirmu ja minu jaoks arusaamatud süümepiinad (selles mõttes arusaamatud, et kui inimene pole halba tegelikult teinud, siis ei peaks ka süümekaks põhjust olema ju…no näiteks süümekad seetõttu, et ma pole juba kolm päeva palvetanud, mis tegelikult kedagi ju ei kahjusta).

Miks ei tohi suhtuda vastutustundetult sellesse, et kas teiste usku võib halvustada…rõhudes “enough momendile ja poliitkorrektsuse lõpetamisele” ja sellele, et me peame siduma islami ja kuritegevuse ja maailma saabub õnn ja heven…ja mitte panema kuritegevusele silti “kuritegevus”, et hoopis tegelikkusega võidelda?

Sest kardetavasti ei meeldiks sulle ka, kui keegi sinu usku teiste väärtegude tõttu halvustada võib (googelda kristlaste terrorism), ja sellega igapäevaselt paljude rahulike inimeste ellu mõttetut viha ja laimu ja uut kuritegu levitab. Kui sa ei ole seda omal nahal tundnud, et igaüks võib sulle öelda mida tahes, sulle näkku sülitada, millal tahes, su last lüüa või ahistada, millal tahes ja liidrid seda oma läbimõeldud jüngriprogrammiga toetavad… siis on seda minu kolmapäevahommikust valgustusininant siin ehk tõesti väljakannatamatu vastu võtta.

Inimõiguslased ei nõrgesta turvalisust. Nõrk suutlikkus kuritegevust ära tunda, sellele “kuritegevuse” silt panna ja sellega legaalselt võidelda, teeb seda.

Nii et igaühe südametunnistus mõelda enne väljaütlemist või tegu…kas mul on piisavad teadmised ja “värvi- ja keeletaju” asjadest arusaamiseks…see on oluline. Ja lõpuks ka  ainuke viis, kuidas me saame oma põhjamaist etnost elusa ja ilusana hoida.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Leave a Reply

%d bloggers like this: